Ennekõike aga näeb ta neis inimesi, kelle elu - külakiigel kiikumisest kuni puhkepaigani kirikaias - allub samadele seadustele nagu kõigil - tõsi küll, setu värvides. Tema setuteemaliste kompositsioonide viisik aastaist 1995-98 (üks "Kiige" variant aastast 2007) moodustas näituse karkassi. Need tööd on maalitud meistri vabadusega, kes võib värvi kastetud pintslit käsitleda näiliselt täiesti juhuslikult, realiteeti ja tema olemust ometi täpselt tabades.

Varaseim töö oli "Ootus" (1989). See kuulub tähelepanuväärsete tööde gruppi, milles ta on väljendanud inimeste emotsionaalset seisundit murrangulisel ajal, milliseid on ajaloos olnud palju ja tuleb veelgi. Need on mõttesügavad tööd, ent mõte ei ole neile loomulikult otsaette kirjutatud, vaid valatud mitmetähenduslikku poeetilisse kujundisse, nagu heas kunstis ikka.

Meeldesööbiv on "Ootuse" valgusvoos peaaegu lahustuv peenike tütarlapsefiguur, kes seisab, käed rippu, tühja rehealuse mustaval taustal.

Paljude meelest on parim karmi stiili aegne Kormašov, kesksemaid osalisi 1960. aastate eesti maali uuenemises.

Minugi lemmik oli ta tollal... Kuid minu meelest on ta siiski neid maalijaid, kes lähevad aastatega üha paremaks - nagu vein, nagu Claude Monet. Moodi tähtsaks pidavad kunstisõbrad võivad olla imestunud, et 21. sajandil maalitakse veel maja ja metsa veepeeglis talvel ja suvel (Ojaperve vaated). Aga miks mitte, kui inspireerivad looduse lõputu muutlikkus ja suur võlur - valgus! See on otse ilmutuslik valgus, mida uhkab Kormašovi uusimast maalist "Varajane hommik" (2009). See on valgus, mis annab iga kord uue näo tema rohketele maalidele oma kodust Petserimaal, mida kaitseb tühise infomüra eest roheline metsamüür.

Nikolai Kormašovil on erakordne autoriteet, iseäranis vene kogukonnas. Selle on ta ära teeninud kui kunstnik, kui ikoonide tundja ja restauraator, kui inimene, kelle kreedot väljendavad sõnad: "Kunstniku kohus on head teha, sest headus - see on harmoonia."