Korvpallurid ja võrkpallurid

Eesti võrkpall jõudis EMi finaalturniirile. Samal ajal laiutab meedias manduv, ilma järelkasvuta kohalik korvpall.

Kui näiteks Eesti meeskond juhtub täiesti tähtsusetus mängus võitma teise koosseisuga mängivat Lätit, tekitab see reporterites 24tunnise orgasmi ja mõnuvärina. Kujutage ette: sedasama Lätit, keda Tammiste ja Tomsoni ajal ühe käega loputati.

Ühe kolmandajärgulise ameeriklase ootamatu lahkumine pöörab Eesti klubikorvpalli tipu pea peale. Armetumat olukorda pole sel spordialal olnudki.

Ka Eesti kultuuris on “korvpallurid” ja “võrkpallurid”. On need, keda igasugu festivalidel ja kaamerasse koogutamistel ette lükatakse ja kes paremal juhul on paarikümne aasta tagustele loorberitele puhkama jäänud pensionieelikud, halvemal juhul aga lihtsalt aktiivsed intrigandid. On riigiteatrid, kelle repertuaarist ka kõige jõledam soperdis jõuab “OPi”. On kari mööda sümpoosiume pläkutavaid kvaasikirjanikke, kes ei suuda moodustada kahtki selge sõnumiga lauset.

Aga on ka väiketeatrid, kes täidavad sama kindlalt ja tõhusalt oma missiooni nagu Argo Meresaare blokk. Ja selgesõnalised luuletajad, kelle sõnad niidavad nagu Martti Rosenblati servid.

Paraku on sport ja kultuur sarnased ka ses osas, et meisterlikkus ei loe midagi. Loeb massimaitse. Soomlastel kerkis üleöö uus 87 meetri odaviskaja Antti Ruuskanen, kes lööb maailmameister Pitkamäkit ennast, aga eesti ajakirjandusamööbid jahuvad ikka Andrus Värnikust ja tantsusaatest.