SUURÜRITUS ALGAB: PÖFFi pressikonverents. Foto: Ilmar Saabas

Juba mõned aastad on kuulumine A-kategooriasse olnud Pimedate Ööde filmifestivali sõnumite keskseks mantraks. Kas tegu on üldse filmifestivalile vajaliku märgisega või on see pigem järjekordne medaljon festivalikorraldajate brežnevlikul mundrihõlmal? Või veel hullem, kohustuste pakett, millega üks Ida-Euroopa festival endale üle jõu käivad kohustused kaela tõmbas? Ja miks peaks sellest kõigest üldse hoolima keskmine filmifänn, kes tahab lihtsalt käia kinos häid filme vaatamas?

Õigeid vastuseid on sellele küsimusele muidugi mitu, vastused sõltuvad vastaja ambitsioonidest ja isiklikest huvidest, nagu ikka. Aga asja tuuma juurde minnes alustaks küsimusest, milleks on üldse loodud festivalide kategooriad ning mis kasu on ühest A-kategooria festivalist. 15 tippkategooria festivali tundub ju kuidagi palju, ehk piisaks vähemast? Eriti nende kriitikute arvates, kes igatsevad taga väiksemat PÖFFi, mis pakkus ülevaatlikku best of programmi ja tõi mugavalt koju kätte üle maailma suuremate festivalide programmide paremiku, ei midagi enamat (loe ka Joonas Kiige arvamuslugu 13. novembri Areenis). Seda enam, et tingimused siin, filmitööstuse perifeerias ei võimalda nagunii siia vaesesse mülkasse uut Cannesi või Veneetsiat rajada!

Kas PÖFF peaks seadma eesmärgiks olla rahvusvaheline suunanäitaja või peaks taanduma kohaliku tähtsusega hittide maaletoojaks?

Usutavasti ei tegutse seda süsteemi korraldav Rahvusvaheline Filmiprodutsentide Liitude Föderatsioon udusest kõhutundest või regionaalsest heategevusest lähtuvalt à la „anname suuremeelselt idaeurooplastele ühe heakskiitva õlapatsutuse“, vaid on teinud oma järelduse faktist, et kui aastal 2005 tehti maailmas üle 4500 filmi ning see arv kahekordistus juba aastaks 2015 (lisaks hiljuti lisandunud plahvatuslik sarjatööstuse kasv), siis on tegu sisutootmise ja -tarbimise kuldajastuga. Tootmise ülekülluses on paratamatult vaja suunanäitajaid ning A-kategooria festivalide põhiroll selles on ühene – otsida üles parimatest parimad uued filmid, neid maailmale tutvustada ning selle kõrvalt panustada filmikultuuri arendamisse oma regioonis.

Eelneva valguses on oluline rääkida esilinastustest, mis teemana samuti kirgi kütab. Vastukaaluks seisukohale, et tegu on glamuuriihaluse või festivali korraldaja fetišistliku vajadusega end statistiliste loorberitega ehtida, võiks selles hoopis näha vahendit, millega kujundatakse filmitööstuse hetketrende, räägitakse kaasa selles, mis üldse väärib näitamist ja millel võiks programmikoostaja arvates olla lootust maailmas laineid lüüa. Ja miks see kohalikku vaatajat peaks huvitama? Äkki olete kogenud hetke maagiat, kus iga saalis olija tunneb kõrgendatud elevust sellest, et ollakse koos filmitegijatega saalis esimeste hulgas maailmas, kes seda teost näevad?

Fookus uutele filmidele tähendab uusi võimalusi ja ülesandeid ka teiste filmiga seotud elukutsete, nii filmiloojate, levitajate kui ka filmikriitikute jaoks, kellel on nüüd võimalus olla esimeste hulgas, kes uuest teosest kirjutavad ja selle edasist käekäiku mõjutavad. Tegu on esmapilgul hoomamatult suure vastutusega – kümnete või isegi sadade inimeste mitme aasta tööle õiglase ja professionaalse hinnangu andmisega, millega mõjutatakse selle edasist saatust rahvusvahelises levis. Päris Rooma keisri pöidla mõõtu välja ei anna, aga siiski on see kirjutajale arvestatav privileeg ning võimalus tõusta senisest kõlavamaks hääleks globaalsel areenil.

Huvitav on ka järgmine vastuolu: kui väärtkino peetakse nišiteemaks, siis suured festivalid liigutavad sellele vaatamata suuri masse ning loovad arvestatavat ühiskondlikku tulu. Hispaanias toimuva San Sebastiani festivali kohta 2013. aastal tehtud majandusliku mõju uuringus selgus, et 150 000 festivalikülastust tõid piirkonda juurde 23 miljonit eurot tarbitud teenustena. Seda on väga hästi mõistnud ka avalik ja erasektor: 2018. aastal koosnes nende festivali 8,3 miljoni eurone eelarve 55 protsendi ulatuses avaliku ning 33 protsendi ulatuses erasektori toetusest. PÖFFil päris sellist luksust pole võimalik nautida – näiteks 2017. aastal tuli 1,58 miljoni eurosest eelarvest (mille eest korraldatakse lisaks PÖFFile kahte ala- ja kolme kõrvalfestivali) 40 protsenti riiklikest allikatest ning 14 protsenti erasektorist. Need suurusjärgud on püsinud siiani ning just eelarve seisab PÖFFi korraldamisel ka frustreeriva takistusena mitme arengu, näiteks kas või A-klassi staaride või veelgi suuremate esilinastuste siiatoomise ees – võimalusi selleks oleks juba olnud korduvalt.

Aga kuhu peaks siis PÖFF liikuma? Kas ta üldse peaks liikuma või oleks targem paigal seista? Ehk isegi astuda paar sammu tagasi? Tiimis ihaletakse lennata kõrgemalt ja kaugemale, teha festivalist turismimagnetit, mis lähiriikidest turismi madalhooajal filmifänne massiliselt Tallinna meelitaks ja samas võimalikult suurt osa meie ühiskonnast kaasaks. Aga see ei ole enam ammu ainult meie ega ka olemasolevate toetajate teha. Festivalid on alati suuremad kui nende korraldustiimid, kinod või programmid, mida nad näitavad. Tegu on ühiskondliku ettevõtmisega, mis saab sündida vaid hulga eri rahvusest ja erinevate arvamustega inimeste ja organisatsioonide ühise tahte koosmõjul. Küsimus suurele ringile on järgmine: kas PÖFF on tormamas kinnisilmi kollapsi poole ning peaks taanduma kohaliku tähtsusega hittide maaletoojaks või üritama toimida rahvusvahelise suunanäitajana? Kas me üldse vajame ja suudame ehitada A-kategooria festivali või peaksime rahulduma millegi lihtsama ja turvalisemaga?

Hannes Aava on PÖFFi korraldaja.