01.03.2007, 00:00
Kristalsed tšehhid
Tšehhi kubistlik arhitektuur on lihvitud teemandi sarnane, leiab arhitektuurimuuseumi teadur Mait Väljas.
Koht – Praha, aeg – 20. sajandi algus enne
maailmasõda. Praha on hääbuva Austria-Ungari impeeriumi
tähtsuselt kolmas linn, mis on loovinimeste suure sisalduse tõttu
kujunemas oluliseks kultuurikatlaks. Apollinaire ja Auguste Rodin
käivad siin inspiratsiooni otsimas. Kafkal õnnestub kontoriametniku
töö kõrvalt jutukesi kirjutada. Aeg-ajalt põikavad
sisse loengut pidama ka Einstein ja Freud. Kusagil äärelinnas
üritab Švejk puhtatõuliste krantsidega äri ajada,
selleks et õhtul saaks kõrtsi minna ja poliitikast
rääkida. Sinna jajärku kuulub ka Tšehhi kunstiajaloo
üks peatükke, nimelt Tšehhi kubism, mille väljendust
arhitektuuris illustreerib praegu avatud näitus arhitektuurimuuseumi
galeriil (varem eksponeeritud Tartu Ülikooli raamatukogus).
Kubistliku kunsti ja modernistliku arhitektuuri seost on rõhutatud alates 1940. aastaist. Perekondlikku sarnasust pole raske leida. Mida üks teeb tasapinnal, seda teine ruumis: lihtsustamine põhivormidele ja uue, moodsa maailmapildi organiseerimine. Tšehhi arhitektuuris leidis Prantsusmaalt pärit kubistlik kunst perioodil 1911–1914 vastuvõtliku pinnase. Osalt oli tegemist reaktsiooniga Viinist lähtuvale kunstipoliitikale. Tšehhi kubismi olulisemad arhitektid olid eranditult kas sajandivahetuse mõjukaima arhitekti Otto Wagneri üliõpilased Viinis (Pavel Janák, Josef Chochol) või tema õpilase Jan Kot?ra õpilased Prahas (Josef Go?ár). Nende kubistlik arhitektuur oli vastulause Wagneri emotsionaalselt vaesele ratsionalismile. Veel ammutasid kubistid inspiratsiooni kohalikust Tšehhi gootikast ja barokist, mis kohati kasutavad abstraktset ja plastilist vormikeelt. Samuti olid olulised Austria ja Saksa päritolu kunstipsühholoogilised ja taju käsitlevad teooriad, mis sobisid hästi kubistide ekspressiivse vormi põhjendamiseks.
Üldilmelt on Tšehhi kubistlik arhitektuur kummaliselt lihvitud teemandi sarnane. Fassaadil domineerivad kristalsed struktuurid, kaldpinnad, eenduvad osad ja püramidaalsed vormid. Elementide üldistamine ja mitme vaatepunkti kasutamine on tunnuslikud kubistliku kunsti mõjule. Samas, arhitektuuris rakendatuna mõjub see mõneti arhailiselt ja staatiliselt, tuletades meelde, et pole veel lõplikult lahti murtud fin de siècle’i mõjudest. Pretensioonika fassaadi taga peitus aga tihtipeale traditsiooniline interjöör, kuigi leidus ka kubistliku disainiga sisustatud kodusid või kohvikuid.
Tšehhi kubismi saatus arhitektuuripärandina on olnud kafkalikult sünge. Kommunistlikus Tšehhis oli kubismi uurimine mõneti tabuteema oma rahvusvahelise kõrvaltähenduse tõttu. Lammutati mitmeid hooneid, või lagunesid need ajapikku ise. Pärast raudse eesriide langemist järgnesid kohe mitmed suured ülevaatenäitused nii Tšehhis, Lääne-Euroopas kui Põhja-Ameerikas, mida täiendasid mahukad kataloogid. 2002. aasta üleujutuses sai tugevasti kannatada Praha Rahvusliku Tehnikamuuseumi arhitektuuriarhiiv, mis on põhiline allikas Tšehhi kubistliku liikumise kohta. Jääb vaid loota, et hetkelgi veel külmkappides hoiul olevad ja restaureerimist ootavad projektid ning kavandid pole Euroopa arhitektuuriloo jaoks jäädavalt kadunud.
Näitus ”Kubism tšehhi arhitektuuris” jääb Eesti Arhitektuurimuuseumis avatuks 1. aprillini.
Kubistliku kunsti ja modernistliku arhitektuuri seost on rõhutatud alates 1940. aastaist. Perekondlikku sarnasust pole raske leida. Mida üks teeb tasapinnal, seda teine ruumis: lihtsustamine põhivormidele ja uue, moodsa maailmapildi organiseerimine. Tšehhi arhitektuuris leidis Prantsusmaalt pärit kubistlik kunst perioodil 1911–1914 vastuvõtliku pinnase. Osalt oli tegemist reaktsiooniga Viinist lähtuvale kunstipoliitikale. Tšehhi kubismi olulisemad arhitektid olid eranditult kas sajandivahetuse mõjukaima arhitekti Otto Wagneri üliõpilased Viinis (Pavel Janák, Josef Chochol) või tema õpilase Jan Kot?ra õpilased Prahas (Josef Go?ár). Nende kubistlik arhitektuur oli vastulause Wagneri emotsionaalselt vaesele ratsionalismile. Veel ammutasid kubistid inspiratsiooni kohalikust Tšehhi gootikast ja barokist, mis kohati kasutavad abstraktset ja plastilist vormikeelt. Samuti olid olulised Austria ja Saksa päritolu kunstipsühholoogilised ja taju käsitlevad teooriad, mis sobisid hästi kubistide ekspressiivse vormi põhjendamiseks.
Üldilmelt on Tšehhi kubistlik arhitektuur kummaliselt lihvitud teemandi sarnane. Fassaadil domineerivad kristalsed struktuurid, kaldpinnad, eenduvad osad ja püramidaalsed vormid. Elementide üldistamine ja mitme vaatepunkti kasutamine on tunnuslikud kubistliku kunsti mõjule. Samas, arhitektuuris rakendatuna mõjub see mõneti arhailiselt ja staatiliselt, tuletades meelde, et pole veel lõplikult lahti murtud fin de siècle’i mõjudest. Pretensioonika fassaadi taga peitus aga tihtipeale traditsiooniline interjöör, kuigi leidus ka kubistliku disainiga sisustatud kodusid või kohvikuid.
Tšehhi kubismi saatus arhitektuuripärandina on olnud kafkalikult sünge. Kommunistlikus Tšehhis oli kubismi uurimine mõneti tabuteema oma rahvusvahelise kõrvaltähenduse tõttu. Lammutati mitmeid hooneid, või lagunesid need ajapikku ise. Pärast raudse eesriide langemist järgnesid kohe mitmed suured ülevaatenäitused nii Tšehhis, Lääne-Euroopas kui Põhja-Ameerikas, mida täiendasid mahukad kataloogid. 2002. aasta üleujutuses sai tugevasti kannatada Praha Rahvusliku Tehnikamuuseumi arhitektuuriarhiiv, mis on põhiline allikas Tšehhi kubistliku liikumise kohta. Jääb vaid loota, et hetkelgi veel külmkappides hoiul olevad ja restaureerimist ootavad projektid ning kavandid pole Euroopa arhitektuuriloo jaoks jäädavalt kadunud.
Näitus ”Kubism tšehhi arhitektuuris” jääb Eesti Arhitektuurimuuseumis avatuks 1. aprillini.