Kristiina Ehin “Emapuhkus”

Pandekt, 2009. 107 lk.

Kristiina Ehini viies luulekogu on uus ja üllatav, nagu olid seda tema eelmisedki kogud (nt “Luigeluulinn” ja “Kaitseala”). Kuigi irooniline pealkiri lubab aimata emaduse rõõmude ja valude poetiseerimist, on teemadering siiski laiem. Samas seob just “naiskogemuse” rõhutamine selle luulekogu tervikuks.

Raamatu mitmekülgsust ja sügavust suurendavad katkendid Ehini perepärimusest: esiemade mälestused elu pöördelistest või naljakatest hetkedest, mis ulatuvad tagasi viienda põlveni. Ja need katked on tõesti erilised. Näiteks see, kus vanavanatädi Neti ühel 1944. aasta septembri hommikul, äsja Patarei vanglast vabanenuna, nägi Pika Hermanni tornis vahetumas (sic!) kolme riigi lippe. Fotodelt vaatavad vastu needsamad kenad ja aruka silmavaatega vana- ja vaaremad. Tagakaanel on Kristiina ise mustas kleidis, mille mustri moodustavad esiemade nimed ja sünniaastad, kinnitades sellega ühtekuuluvust, võibolla solidaarsustki nende naistega. Programmiline luuletus “Hanereas” maalib pildi habraste küünlakroonidega neiudest, kes sammuvad tagasi vaatamata ja tagasilööke trotsides pikas rivis, ikka edasi, igavesti.

Heale kirjandusele omaselt muudab seegi teos lugejat, rikastab teda ühe kordumatu maailma võrra. Ehin lihtsalt võlub oma kuulajad-lugejad ära, nagu üks tõeline lauluema või kunstnik võluma peabki. Ennast määratleb ta kui “üks paljudest tuuletallajatest, üks miljardist üksikemast”. Kristiina haldjalik haprus, millele vastandub ta sisemine intellektuaalne tugevus, ja leebe huumor moodustavad siin kütkestava koosluse. Meelde sööbivad uued kujundid (“tunnetesüsine lõke”, “suudluste ussilakaleem” jt). Lapseootusestki luuletab ta võluvalt: “tunnen su liigutusi / tasast tugevat tulemist / minu poole / minu maailma poole”. Positiivsele “minu maailmale” aga kipub hiljem vastanduma palju negatiivset. Telekanaleid vahetades ja lastesaadet otsides “satun seitsmele surmale / neist viis tapmised” – “ikka ja halastamatult / inimene inimest / õpib laps juba kaheselt”. Ehini luule osutab, kuidas lapsevanemaks olemine paneb hoolivama pilguga maailma nägema, protestima maa ja õhu reostamise, müra, raiskamise ja vägivalla kultiveerimise vastu. Eriline suhe on luuleminal kuuga, mis näib asendavat kedagi olulist. Kuu on lummav, ta tuleb ja läheb, heidab erutavat valgustki. “Kus on kuu / ta oli just siin ja kadus siis / Ei saanud temast minule meest / Kakssada kutsarit ootasid värava taga / kui ta siin peatus...” Võib-olla kunagi aastate pärast tundub, et just romantilised kohtumised kuuga olid elamuslikumad ja ilusamad kui paljud kohtumised kaasmaalastega?