Kristiina Ehin. «Luigeluulinn».
Kristiina Ehin jutustab muinaslugusid, räägib linnainimeste maaihalusest, armub haigrusse, laseb kuul kasvada sünnitusteks, emaduseks, isaduseks, külvikordadeks ja saagiootuseks. Luigeluulinnaga saab lennata unistustes, saab reisida linnas ja linnata.
Luulekogu on ühelt poolt tõeliselt skisofreeniline, teisalt aga jätab luuleneid end kuhugi vahepeale. Luigeluulinna. Igavlema loengutesse, kuulama huntide igikestavaid ulge, tunnetama elusoojust igas oma verelibles, sest «olen hele ja õrn nagu kibuvits/ ja elu ise roosatab minust vastu» (lk.35)
Mis seal salata, Kristiina Ehini luule on mulle erakkondlastest alati kõige enam korda läinud. Kui nüüd aga viriseda, siis «Laulud mu südamel nagu kivid» ei olnud just päris need, mis siia õrna ja õhulisse pilvelinna sobiksid. Kivid tirivad maha, aga Kristiina, sealt sa oled tulnud, sinna sa ometi enam ei taha? Ja sa ikkagi otsid «...rohust/ suurt roostekarva võtit/ mis keeraks lukust lahti/selle maa ja ilma äärel/ kõikuva ja kõduneva kodu/ ainsa kodu mis meile võiks sobida».( lk.15).
Ene Kallas
