KRISTIINA EHIN: “Meis kõigis on metsikust ja siirust”
Kristiina Ehin, kes poetessina on üsna karmilt edasi andnud urbanismivastast ja looduslembelist maailmavaadet, hakkas sel suvel ise tallinlaseks. Aga oma eraelust ja uue kodu sisustamisest ta rääkida ei taha. Hea meelega räägiks ta hoopis oma uuest luulekogust “Kaitseala”, aga seda ei taha jälle küsija.
Väga paljud inimesed räägivad, et nad ei taha Tallinnas elada, aga tegelikult tulevad ikka siia. Miks?
Ma ise püüdsin ka kõik teha, et mitte siia tulla.
Miks sa oma eraelust rääkida ei taha? Sa oled ju avaliku elu tegelane?
Võib-olla näiteks sportlase terviseprobleemist võib tõesti avalikult rääkida. Aga luuletamine on ise avalikkuse ja isiklikkuse piiri peal olemine, luuletada on juba isegi suur julgus. Ja oma päeviku katketega, mis “Kaitsealas” on, tundsin ka, et nad on selle piiri peal, millest edasi ma ennast enam avada ei taha.
Minu luule on ju nii huvitav, et sellest üksi on palju rääkida.
Kas see tõke kehtib ainult ajakirjanduse kohta? Kui palju sa lihtsalt elus endast räägid?
Ei räägi eriti. Mul on väga selge piir lähedaste sõprade ja kaugemate inimeste vahel.
Kas need on ikka ehtsad päevikukatked, ega sa neid hiljem ümber ei teinud?
Ei teinud.
Kui kaua sa päevikut oled pidanud?
Minu päevikud on rohkem hooajalised. Tegelikult pidasin juba üsna noorelt, 12-aastasena päevikut. See on huvitav žanr. Ma ju kirjutan selleks, et oma mõtetes järge hoida. Kuni jõuludeni ma ei kavatsenud oma Mohni päevikut avaldada. Siis hakkas tunduma, et seal, üksikul saarel peetud dialoog iseendaga on tähenduslikum ja tihedam kui varasemad. Seal jagasin ma päevikuga ka neid mõtteid, mida muidu oleksin jaganud inimestega.
Kui palju sa joonistad? Kas sa oma pilte ei taha avalikustada?
Ei taha. Mulle lihtsalt meeldib joonistada. Kui väike olin, käisin Raplas multifilmistuudios Mini-Anima, seal tuli palju joonistada. Nõukogude aja kohta oli see väga loominguline ja alternatiivne asutus. Käisime ka mitmel pool filmifestivalidel – Venemaal, Gruusias, Usbekistanis. See klubi, mida juhtisid Krista ja Jaan Urvet, oli üldse kõige parem asi, mis mul kooli ajal oli.
Areeni lugejad tunnevad ilmselt üsna hästi sinu isa Andres Ehini ja ema Ly Seppeli loomingut – vähemalt on see neile kättesaadav ja nad võivad sind nendega võrrelda. Aga mis mõju on sulle avaldanud vanavanemad?
Ma ei ole kummatki vanaema näinud. Aga räägitakse, et olen oma isaema Alice Ehini moodi. Tema oli tõeline tallinlanna, kirjutas inglise keele õpikuid, õpetas pedas inglise ja prantsuse keelt.
Minu parim sõber lapsepõlves oli emaisa Johannes. Olime palju koos, käisime jahil, Olin vaimustunud igasugustest jahiasjadest ja – juttudest.
Keda te lasite?
Me käisime nepijahil. Vanaisa õpetas mind juba nelja-aastaselt laulma “Välja, välja Vabariigi seest, kel jalas kirsasäärikud ja lipsu pole ees!” Ta oli tõsine tiblade vaenlane. Ja jõululaule õpetas. Tal oli seoses jahiharrastusega kujunenud mõnevõrra mütoloogiline ja aukartlik loodusessesuhtumine.
Kuidas sa Mohnile sattusid?
Olin kümne-aastasest Tartu elust tüdinud. Lõpetasin magistrantuuri, mul oli igasuguseid mõtteid, mida edasi teha, ka oma erialal. Aga kutse Mohnile looduskaitsela valvuriks tulla oli kõige väljakutsuvam.
Kuidas sinusugune õrn naisterahvas suutis looduserüüstajaid takistada?
Küllap mõjub psühholoogiline efekt, teadmine, et saar pole mahajäetud. Ja ma elasin seal ju koos sõbraga.
Mis Mohnist edasi sai, kui sa seda enam ei valva?
Uue valvuri kohale on tohutu konkurss, viiskümmend inimest. Natuke on mul uhke tunne ka, et tegime selle hea otsa lahti. Inimeste teadvusesse on jõudnud, et selline elu on võimalik – isegi hea.
Miks sa vahetasid ülikoolis eriala?
Kirjandus muutus minu jaoks nii häirivaks, et ma ei suutnud ise enam midagi luua. Hakkasin ennast liiga palju kõrvalt vaatama ja analüüsima. Mulle ei meeldinud, et minu luulet samamoodi analüüsitakse nagu me kirjandusteoorias ise tegime. Sõbralikud inimesed ja huvitavad raamatud rahvaluule õppetoolist aitasid mul sellest segasest ajast üle saada.
Kas siit võib välja lugeda sinu varjatud soovi olla mitte modernne kirjanik, vaid rahvalaulik?
Võib ka niimoodi nimetada nagu sina ütlesid. Aga tegelikult ma mõtlesin, et ei taha teha kirjandust mõttega, et see on kirjandus. Tahan teha seda, mis meeldib. Las teised otsivad tähendust.
Aga see on ju enesepetmine. Tegelikult on see, mida sa kirjutad, ikka kirjandus.
Kõige üldisemas mõttes jah. Aga kui sa juba ise tead, kui keeruliseks on kirjandus teoreetiliselt aetud, siis lihtsalt tekib vastureaktsioon: mina ei taha olla teadlik sellest, mis on kirjanduses in!
Kas luuletamisest saab ära elada?
Varem arvasin, et ei saa. Aga praegu natuke juba saan.
Sinu raamatute ilmumisintervallid on ka üha väiksemaks läinud. Kuidas sa Mohni-luuletustest valiku tegid?
Mul oli suur patakas luuletusi. Mohni majakavahtide majas oli kolm tuba. Laotasin kõik luuletused üheks pikaks ussiks, nii see kokkupanemine pihta hakkaski. Vahepeal ajas koer kõik sassi. Natuke on selles, et raamat just selline kokku sai, koer ka süüdi.
Sa polnud ju siis Mohnil üldse üksi: sõber, koer… Oli veel keegi?
Kaks väga metsikut kodukitse. Ja üks natuke metsik kass oli ka.
Sa kirjutad peamiselt kujundite ja metafooride, mitte programmilist luulet.
Minu viimased kaks luulekogu on üllatavalt suure sotsiaalse sõnumiga. Tänapäeva eestlased on ju läände pööratud, reisitakse pigem Kanaari saartele, mitte Handimaale nagu mina. Minul on teine suund.
Kas sa tahad öelda, et linn on halb ja maa on hea?
Ei taha. Mõlemad on olulised ja ma tahan pigem leida, kuidas neid vastandlikke asju kokku viia. Näen oma tutvusringkonnas sageli, kuidas noored tulevad linna kooli, jätavad maal isatalud maha. Siis on aastaid linnas, teevad rasket tööd, teenivad rasket raha ja ostavad maale teise kohta maja ja auto, millega sinna sõita.
Veel mõni sotsiaalne teema, mis sind puudutab?
Pärismaalase teema. Eestis, nagu ainult veel vähestes kohtades maailmas, on igal inimesel veel sidemed maaga, kas vanemate või vanavanemate juured on kusagil konkreetses maakohas. Selle üle ei tunta piisavalt uhkust. Viimastel aastatel, kui olen rohkem reisinud, olen hakanud väärtustama, mida tähendab olla näiteks pärit Kolga-Jaanist või mõnest hoopis väikesest külast.
Minu meelest pole see küll asi, mille üle uhkust tunda. Kolhoosikord selekteeris kõik ettevõtlikumad inimesed linnadesse.
Stalini aeg lõi muidugi maal kõik segamini. Meie põlvkonna küsimus on see, kas me oleme edasi selle aja ohvrid. Kas ma kaotame kõik juured lõplikult, või, vastupidi, leiame nad üles ja toome maale uhkuse tagasi – iseendi näol.
Ja ise tulid Tallinnasse elama?
Natukeseks. Pealegi on minu juured siin.
Kas sul oli küsimusi elukutse valikuga?
Ma ei tahtnud absoluutselt luuletajaks saada. Põiklesin kaua selle vastu. Isegi juba Erakkonna koosseisus põiklesin kolm-neli aastat selle mõtte vastu, mõtlesin, et las see olla üks kõrvalhobi.
Kelleks sa siis saada tahtsid?
Kunstnikuks. Aga kui väike olin, tahtsin hoopis paleontoloogiks. Isegi peale 20ndat eluaastat. Mind huvitavad muinasteadused nagu arheoloogia, väljakaevamised. Ajakirjanikuks olen tahtnud saada. Tantsuõpetajaks. Ma töötasingi Raplas loovtantsuõpetajana – samas koolis, kus ise õppisin.
Sul on kaks õde. Miks neist luuletajaid ei saanud? Kas sa võtsid nende koha ära?
Ei olnud niimoodi. Mu vanem õde on hoopis teises suunas mõtlev, talle sobib selline ratsionaalne elukutse – politoloog. Nooremal õel on tugev visuaalne nägemine ja tema on keraamik.
Kas sulle meeldib oma luuletusi laval esitada?
Mõnel etapil ma tunnen, et pean oma uusi luuletusi valju häälega välja lugema, alles sellega ma avaldan neid tegelikult. Aga mõne aja pärast tundub, et nad on ära kurnatud ja vanaks jäänud.
Kas sul tekkinud piinlikke momente austajate tõttu, kellele sinu isik pakub rohkem huvi kui sinu luule?
Piinlikke ei ole, tüütuid on.
Tavaloogika kohaselt on luuletaja kuidagi ebanormaalne, hälbinud hingeeluga isik. Samas – kui ma oma tutvusringkonnas ringi vaatan, siis just täiesti normaalsed ja tasakaalukad luuletajad saavutavad müügiedu ja ühiskondlikku tunnustust, hullusid aga ei aktsepteeri isegi teised luuletajad. Mida sa sellest arvad?
Ma ju ei tea, mida sa normaalsuse all mõtled. Aga muidugi ei ole vaja iga hinna eest kannatada tohutut maailmavalu ega romantismiajastu traagikat. Olen nõus fs-iga, et luuletaja eraelu ei erine millegi poolest teistest inimestest. Minu jaoks on tasakaal taotlus. Ma ei taha olla paigast ära, hingelt haige või haavatud. Kõige paremad luuletused sünnivad stabiilsusest. Mohnil olin ma hästi terve ja õnnelik. Seal oli aega, rahu, privaatsust. Seal pole isegi võimalik nohu saada, kui sa ennast just väga ära ei külmeta, sest seal pole viirusi.
Mohnil oli tasakaal. Mis on Tallinnas?
Praegu mulle meeldib siin, juba seetõttu, et vahepeal nii suures üksinduses elasin. Mulle meeldib sebimine, seda on huvitav kõrvalt vaadata. Imetlus, mida kord enne jõule, Mohnilt paariks nädalaks Tallinnasse sõites, kogesin, on säilinud. See elamus on mul avaldatud päevikus ka kirjas. Tulin siia nagu suurt, minu enda jaoks tehtud filmi vaatama.
Mis sind kõige rohkem vihastab?
Väga üldises mõttes situatsioonid, kus pean midagi tegema, mida ma ei taha või mida mul ei ole mugav teha. Aga vahel on raskem mõelda välja vabandust, miks mõnda asja mitte teha, kui ära teha.
Näiteks?
Ma ei saa midagi teha näiteks selle vastu, et minu sünnikodust Raplas läheb mööda suur maantee. Seal on pidev müra, ma juba enam ei taha seal olla. Müra sõidab üle minu kodust, kus ma tegelikult väga tahaksin elada, luua ja õnnelik olla. Ma arvan, et varsti tuleb mõni ametnik ja ütleb, et need männid, mis mu vanaema istutas, tuleb maha võtta, et autoteed laiemaks teha.
Mida ma saan selle vastu teha?
Raha võimu ei saa muud moodi kui kommunistliku revolutsiooniga.
Ei tea, võibolla ka näiteks luulega?
Näiteks mu lapsepõlve armsale Paluküla Hiiemäele tahetakse rajada mäesuusakeskus. Kirjutan sellest ka "Kaitsealas".
Suusatamine on ju tore sport. Hiie võib igaüks endale südamesse ehitada, aga suusatada saab ainult päriselt.
Meie põlvkond võibolla veel saab hiit endale südamesse ehitada, sest kujutame umbes ette, milline hiis päriselt on. Aga kui hiitesse mäesuusakeskusi rajada, siis järgmised põlvkonnad hakkavadki arvama, et hiis on see koht looduses, kus lumekahurid ja tõstukid undavad, kus saab slaalomit panna ja lasketiirus püssi paugutada.
Seal Palukülas suusatavad inimesed ju nagunii ja selle vastu pole keegi. Aga miks peab kogu Raplamaa kõige kõrgema ja pärimusrikkama hiiemäe jalamile tegema mäesuusakeskuse? See nähtus on tegelikult sama haige kui see ristipuude mahavõtmise lugu Võrumaal.
Mida sa sööd, et sa nii sale oled?
Ema käsib alati, kui ma saia söön, et paneksin palju võid peale. Viimasel ajal ma panen. Maasikaid söön ka hästi palju.
Kus on kõige kaugem või kõige huvitavam koht, kus sa oled käinud?
Soome-ugri maad, Tiibet. Kui ma neis paigus käinud poleks, usuksin ilmselt kindlamalt igasuguseid progressiideid ja meinstriimväärtusi.
Mida sa praegu loed?
Kauksi Ülle “Taarkat”.
Küsiks õige veel midagi?
Küsi näiteks, miks on viimase raamatu pealkiri just “Kaitseala”. Siin on seos ühe handi tüdruku näoga, keda ma kohtasin. Ta peab oma nägu rätikuga varjama kõigi meeste ja võõraste eest. Mina mõjusin talle usalduslikult, ta tuli rätiku alt välja. See oli metsik, puhas, hästi siiras nägu. Võibolla just metsikus kaitseski seda, mitte rätik. Meis kõigis on see metsik ja siiras olend olemas, aga igaühe enda teha on, kas ja kuidas ta seda kaitseb.
KRISTIINA EHIN
Sünnipäev: 18. juuli 1977.
Haridus: Rapla I Keskkool 1995. Tartu Ülikooli bakalaureuseõpe 2001, magistriõpe 2004.
Seni peetud tasulised ametid: loovtantsuõpetaja, looduskaitseala valvur.
Esimene avaldatud luuletus: Täheke 1985.
Luulekogud: “Kevad Astrahanis” (2000); “Simunapäev” (2003); “Luigeluulinn” (2004); “Kaitseala” (2005).
Tõlkeid on ilmunud inglise, saksa, vene, soome, läti, udmurdi, komi, sloveenia, slovaki, poola, norra keeles. Rootsi keeles eraldi raamatuna Peeter Puide tõlkes. Ilmumist ootab islandikeelne kogu. Läbirääkimised käivad inglisekeelse tõlkeraamatu väljaandmiseks Iirimaal.Nagu kolm graatsiat
Ainult Kristiina Ehinist kirjutada oleks ebaaus. Kindlasti väärivad tähelepanu ka tema õed Piret ja Eliisa, arvab Karin Paulus.
Kristiina vanem õde Piret on politoloog, noorem õde Eliisa aga keraamik. Piret (29) on õppinud Ameerikas Arizona ülikoolis ja teinud seal valmis kahe aastaga doktoritöö. Praegu on ta seotud põhiliselt Tartu Ülikooli politoloogia osakonnaga. Kaaneloo valmimise aegu on ta pulmareisil. Piret on avaldanud teadusartikleid soliidsetes rahvusvahelistes väljaannetes ning pidanud mitmel pool kõrvalseisja jaoks suisa hirmutava pealkirjaga loengukursusi, nagu “Post-Soviet Transformation in Russia”, “Euroopa integratsiooni teooriad”, “Kodanike Euroopa”, “Rahvusvaheline õigus ja poliitika”.
Eliisa (23), kes lõpetas sel aastal kunstiakadeemia ja viibib parasjagu Hispaanias, on Kristiina arvates hoopis teist laadi inimene. “Eliisa on selline helge, pisiasjades väga täpne. Ta on minu jaoks tasakaalus inimese musternäide. Vahel tunnen, et vanema õena peaksin hoopis ise täiskasvanum olema. Aga temast rahulikumaks pole ma veel saanud.” Noor keraamik tahab õpinguid jätkata magistriõppes: “Tahaksin teha keraamilisi muusikainstrumente: arendada traditsioonilistest savipillidest oma versioone. Olen teinud okariinasid ja trumme, okariinadega sooviksin kindlasti edasi minna.”
Muide, ilmselt tänu sobivale “kirjanduskliimale” peres on kõik õed kirjandusega tegemist teinud. Nii on Piret tõlkinud ema Ly Seppeliga koos ilukirjandust. “Eliisal on peen maitse ja ta on minu jaoks üks tõsiseltvõetavamaid kirjanduskriitikuid,” arvab Kristiina. Eliisa mainib, et luuletanud ta praktiliselt ei ole. “Olen õppinud klaverit. Tartu kunstikooli lõpetasin kahe hiigelsuure maaliga. Praegu õpin hispaania keelt.”
Siiski peab Eliisa on põhikutsumuseks kunsti tegemist: “Tulevikus loodan olla vabakutseline keraamik. Keraamika võimalused on suured, skulptuurist disain-nõuni ja portselanmaalist sisekujunduseni. Inspiratsiooni võib ju saada kõigest, aga kahtlemata avardab ja julgustab skulptuuri, keraamika, igasuguse disaini näitustel käimine meie mõtlemist selles vallas. Otseselt olen saanud inspiratsiooni senini eelkõige loodusest, aga mitmel korral tulevad mõttevälgatused kusagilt alateadvusest, kas poolunes või ärkvel, kui fantaasia on erk või proovides lihtsalt luua enda jaoks ilusat ja huvitavat vormi.”
Kristiina ütleb, et omavahelised suhted on õdedel head: “Me oleme sellise vanaaegse kasvatuse saanud, et kui ka vahel veidi tülitseme, siis see mõte, et kui suur väärtus üks õde iseenesest on, paneb varsti ära leppima.” Kuidas on aga lood omavahelise konkurentsiga? Kristiina: “Võibolla kunagi kooliajal on olnud ka konkurentsi, aga nüüd on meil õnneks nii erinevad erialad, et seda võistlusmomenti lihtsalt ei teki.” Ka Eliisa räägib sama: “Õed on mulle lähedased küll ja Kristiinaga elan praegu ühes korteris. Nad on sõbrannad, kellelt olen palju elutarkusi kõrva taha pannud. Piretilt olen õppinud näiteks, kuidas kiiresti ja asjalikult tegutseda. Kristiina on mind pannud huvi tundma vanade laulude, traditsioonide ja uskumuste kohta, samuti on talt õppida spontaansust ja avatud olekut.”
KARIN PAULUS
