Kristiina Ehin “Simunapäev”

Huma, 48 lk

Simunapäeva avaluuletuses kirjutab Kristiina “Olen kärjekujulise universumi/suur unine emamesilane/kes magab üksi/oma taruvaikusest voodis/ keset tumedat talve/tunnen selle ilmaruumi rahutuid käejooni/olen roomanud läbi iga ta musta augu”. Ets kae ja imesta – kohe läbi iga musta augu! Aga mis seal ikka – noort kaunist daami on meeldiv uskuda, pealegi tundub ta üdini oma isa tütar, vana sõbra sigitis. Mis on igati meeldiv. Enamasti kipuvad tütred rohkem emasse (Ly Seppel), mis on samuti meeldiv. Ma ei taha muidugi öelda, et Kristiina oma isa laadi otse edendaks või matkiks. Juba kogu teine luuletus on igati ainulaadne ja uudne oma kujundlikkuses, lõpp lausa lajatab: “päev viibib/ja ongi läbi/äkki on maakaardidki jääs”. Mis seal salata, minusugune ei teadnud enne selle raamatu ilmumist Simunapäevast mitte tuhkagi. Olen 1963. aastast (siis ilmus kogumik Juhan Liivi luulet “Rukkivihud rehe all”, , läbi mille hakkasin aimu saama, mis loom see luule õieti on; oi, LUULELOOM on võimas loom!) end eesti luulega kursis püüdnud hoida ja seda omamoodi juurdegi sehkendanud. Ei ma hakka siin Kristiina loomingut lahkama, vaid soovitan: Hankige endalegi “Simunapäev" ja te ei kahetse.

Lõpetuseks üks vana hea Andres Ehini sentens aastast 1972: “Kui taskus on reha, kõik teed on valla, sa mune, kus tahad!” Millele söandan sügavmõtteliselt lisada: “Kes Raplast läbi, võib Türilegi jõuda. Sealt on Simuna kiviga visata!"