Kuhu kadus uudishimu?

Muusikamaastikul hõljub viimasel ajal pahameel, et kõik kipub alternatiivseks keerama. Kõigepealt võtsid “alternatiivsed” “normaalsetelt” käest eurolaulu konkursi. Nüüd, pärast Eesti Muusikaauhindade (EMA) jagamist, on samuti kuulda nurinat, et preemiad läksid liiga alternatiivsetele (Popidiot, Birgit, Eplik, Ööbik) artistidele. Justkui oleks mõnest tontlikust keldrist välja roinanud pahatahtlik jõuk alternatiivseid, kes on mänguväljakult minema peletanud seal muidu mängima harjunud tublid ja head inimesed.

Mind hämmastab see jätkuv trots. Mitte ainult sellepärast, et inimesed soovivad endiselt seina alternatiivse ja mitte-alternatiivse vahele. Mitte üksnes seetõttu, et EMAd pälvinud ja “Eesti laulul” finaali jõudnud on kaugel alternatiivsest tänapäeva muusikaseisus (hoidke alt, kui platsile ronivad Andres Lõo, Kreatiivmootor ja Milla). Hämmastab peamiselt seetõttu, et inimesed muutuvad tõsimeeli pahuraks, kui neile midagi teistsugust pakutakse. Kui keskpärase ja ennastkordava kõrvale pakutakse midagi uut, teistmoodi maitsega, harjumuspärasest erinevat. Imelik on täiskasvanud inimestelt küsida – aga kas teil tõesti puudub uudishimu? Isu uue ja tundmatu järele? Kas tõesti väärib vastuhakku, kui teie silmaringi avardatakse?