Kuhu lähed, kivilinn?

Arhitekt Margit Mutso uurib, mida arvavad magalarajoonide tulevikust arhitektuurivõistluse “Kivilinn on ka elukeskkond” noored võitjad

Mustamäe, Lasnamäe, Annelinn, Mai rajoon... – hektarid täis üheülbalisi tüüpmaju ilma idenditeedi ja omakanditundeta. Mis on nende tulevik? Milliseid lahendusi pakuvad noored arhitektid Indrek Järve, Tiit Sild, Piret Mättas, Nikolai Volkov, konkursi “Kivilinn on ka elukeskkond” võitjad.

EMPÜ Keskkonnakaitse Instituudi ja Eesti Arhitektide Liidu poolt korraldatud arhitektuurivõistluse eesmärgiks  oli saada kaasaegseid lahendusi paneelelamute vaheliste alade lahendamiseks ning hoonete renoveerimiseks. Tallinna ja Tartu kõrval pakuti konkursil osalemist ka Pärnule ja Narvale, kuid paraku ei tuntud sealtpoolt huvi ja nii valitigi välja kaks tüüpilist magala-ala -- üks Tallinnas Mustamäel, teine Tartus Annelinnas.

Võistlusele laekunud 14  tööst valis žürii välja viis preemiaväärilist projekti.

Esimese koha saavutanud töö märgusõnaga “Väljasõit rohelisse” köitis tähelepanu suurejooneliste julgete lahendustega .

Indrek Järve: Meie töö põhiideeks oli muuta majadevahelist ruumi selliselt, et inimesed veedaksid rohkem aega väljas. Eeldused selleks loob kvartalisisene spordirada koos sellega külgnevate mänguväljakute, väikelaste ujula, lemmikloomakeskuse ning kohvikutega. Mustamäel on küll terviserajad, aga seal võiks olla ka lühemad  ringid, mis läbiks naaberkvartaleid.

Tiit Sild: Umbes 1,5 km pikkune terviserada peaks olema põhjalikult kujundatud, kasutades erinevaid pinnakatteid. Sellel saaks nii joosta kui rattaga, rulaga või rulluiskudega sõita.

Indrek Järve: Sõpruse puiestee ja  Vilde tee nurgale on meil ette nähtud kolmekordne, rohelusega läbi põimunud ühiskondlik hoone, mis loob kohale lisaväärtust. Siin on kõikvõimalikke kohaliku tähtsusega funktsioone nagu väikelaste ujula, lemmikloomakeskus, laste mängutoad, kohvikud jne. ülemistel korrustel võiks olla korterid.

Parkimiskohti majade ees on liigendatud rohelusega, kasutatud on betoonkivikatet, millest muru läbi kasvab.

Projekteeritud palliväljakud ja noortepark- rulaväljakud peaksid olema mitme maja peale. Samuti koerteväljak, mis oleks piiratud ja kus koerad saaksid vabalt joosta. Peremeestel on sel ajal võimalus kõrval pingil istuda ja loomade tegevust jälgida. Istepingid, liivakastid peaksid aga igas hoovis olema.

Võidutöö pakub vanade viiekordsete elamute uuendamiseks välja üsna kapitaalse lahenduse -- ehitada majade peale veel kuni kaks korrust korteritega, millede juurde kuuluksid katuseterrassid. Siinse keskkonna sotsiaalset kliimat parandades  püütakse ligi  meelitada uut elanikkonda.

Tiit Sild: See on üks võimalus majade renoveerimiseks.    Juba viiendalt korruselt avanevad päris ilusad vaated. Siin võiks ühistud tegutseda koos kinnisvaraarendajatega.

Indrek Järve: Elanikud peaksid kolima majast välja jamaja peaks korrastama terviklikult,  aga siis peaks toimima mingi süsteem koos kohaliku omavalitsusega, inimestele tuleks leida asenduspinnad.

Žürii andis välja kaks teist preemiat- ühe Tallinna, teise Tartu  piirkonna tööle. Tartu polnud võistlejate hulgas just väga populaarne- siia laekus vaid kaks tööd. Kuid parim Tartusse tehtud töö – “Kastilinn”- oli vägagi omapärase nägemuse- ja tugeva ideega.

Piret Mättas:  Meleiame, et modernistlikku linnaruumi ei saa ega peagi muutma privaattsoonideks, kuid vähemaltoma õue tunde tekkimisele on küll võimalik kaasa aidata. Kuna antud Annelinna kvartal on visuaalselt tervikuna haaratav, käsitlesimegi kogu ala ühtse väljana, mille sees platsid, väiksemad väljad. Siin tekib erinevaid tunnetuslikke ruume: liikumiseruum, kõrghaljastuse ruum, oaasid ning  eri ruume ühendavad olemisekohad.

Põhipinnaks hoovialal on asfalt, mille sees erinevad platsid -- muruplatsid, peenkillustikuplatsid. Mõned muruplatsid on saanud künka kuju, mõnedes paikades aga on leidnud koha väikevormid – puitäärtega murukastid, parajad istumiskivid, kiiged jms.

Kõige olulisem töö juures on see, et samaaegselt suure ja ühtse väljaga tekiks väiksemõõtmelisi olemisekohti selle sees.

Väljapakutud lahendus hoonetele on äärmiselt pragmaatiline ning jätab elanikele suure vabaduse ise otsustada, mis teha oma rõdudega.

Piret Mättas: Kivilinna majade nägusid ilmestavad erinevalt kinni ehitatud rõdud ja lodžad. Selline eklektika polegi progleem, kui hoone fassaadi läbiks üks tugevam joon. Selleks pakkusime välja mängida rõdupiiretega nii, et need moodustaksid pikad toon-toonis triibud üle kogu maja fassaadi. Materjaliks oleks puit.

Teine teise preemia saanud töö – “Roheline” – torkas silma nii oma üldise kontseptsiooni kui detailide poolest. Regulaarsele majade planeeringule on vastandatud vabaplaneeringulised hoovid. Süsteem annab võimaluse säilitada piirkonna olemasolevad nüansid ning korrastada ümbrust jupiti, ilma et seejuures tekiks lõpetamata maastiku tunnet. Üks aasta toimetatakse natuke ühes nurgas, teine aasta teises -- just nii, nagu võimalust on.

Nikolai Volkov: Idee oli eelkõige luua lahendus, mis sobiks laiemalt kasutada. Kõik antud koha nüansid ei ole omased tüüpelamu aladele -- näiteks see lepik siin. Küll on aga omased näiteks maa-alused parklad, millel ei kasva kõrghaljastust, kuid millele saaks rajada näiteks skate-park´i. Ma olen näinud, kuidas noored  sõidavad rulluiskudel ühiskondlike hoonete treppidel, miks mitte rajada neile koht, kus nad saaksid harjutada.

Parkimise tarvis on lisatud vabaplaneeringuga parkimiskohti, mis on kaetud kärgkiviga, millest muru läbi kasvab. Sellise lahenduse juures ei mõjuks tühjad parklad päevasel ajal nii kõledatena. Parkimisplatse on eraldatud pergolatega.

Mänguväljakud on jaotatud vanuse järgi -- teismelised lapsed oleksid on pandud eraldi, nooremad lapsed ja vanurite istekohad on koos, et vanemad saaks lapsi jälgida. Erinevate vanuste vahel oleks küll silmside, kuid ei tekiks konflikti.

Erinevat värvi valgustusega saab inimesi suunata erinevatesse kohtadesse. Kui me lepime kokku, et sinine valgus viib näiteks spordiasutuste juurde, siis inimesed jõuaksid seda süsteemi jälgides õigesse kohta.  Kui Mustamäe elanik läheb näiteks Lasnamäele, siis ta seal ei orienteeru. Selline märkide süsteem aitaks tal õigesse kohta jõuda.

Antud projektiga väljapakutud hoonete renoveerimise idee leidis žürii poolt enim äramärkimist. Värvilise kärgplastikuga kinni ehitatavad rõdud tooksid magalarajoonidesse värvi ja vaheldust.

Nikolai Volkov: Süsteem on paindlik -- kes tahab rõdu kinni ehitada, valib endale sobivat värvitooni plastikpiirde ja kes ei taha, või kel pole raha, jätab rõdu lahti. Iga maja tuleks oma elanike näoga.

Tähelepanu tõmbasid ka selle projektiga välja pakutud detailid. Kaks erinevat  pingitüüpi lisaksid kivilnna nii värvi kui suhtlemisvõimalust.

Nikolai Volkov: Ümber telje pöörlev pink annab võimaluse end pöörata vestluskaaslase või päikese poole. Pingid oleks vineerist, metallteljel. Need võiks olla masstootmises, kui mõni pink ka ära lõhutakse, oleks puitosa kerge asendada.

  Kuigi võistlustulemused näitasid, et tüüpelamute piirkondi on võimalik inimväärsemaks muuta, jääb ikkagi õhku küsimus -- kas on ikka mõtet nende aladega vaeva näha. Ehk oleks parem, kui mõne aja pärast neist enamik kaoks ja asemele kerkiksid uued, kaasaegsemad elamurajoonid; säiliksid vaid mõned üksikud kvartalid näidisteks tulevatele põlvedele...?

 Piret Mättas: Magalaid on erinevaid. Erinev on olukord Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel... Mõningatel juhtudel tuleks rakendada magalapiirkondade süsteemset “kokkukuivatamist”. See tähendaks valikulist hoonete lammutamist ning inimeste ja elu koondamist linnaarenguliselt  perspektiivikatesse paikadesse. Paneelrajoonid ei kao Eesti linnamaastikust niipea. Võimalused on tihendada neid piirkondi, lisades ühiskondlikke funktsioone ning uusi korterelamuidki, tõstes nõnda nende piirkondade üldist kvaliteeti.

Ülar Mark: Tuleks vahe sisse teha -- mida maksab korrastada, mida mitte. Seda ka selgelt piirkonniti selgeks teha. Kujutate aga ette, milline poliitik julgeks seda välja öelda? Samas, kui saaks keskkonna korda ja majad enam-vähem rentaabliks, siis on paneelmajad ju üks sektor “tordilõigust”, kus elada.

Kadri Tamre: Paneelelamute rekonstrueerimine ja uuendamine on märksa vähem ressursinõudlik kui uusehitus või vana hoonestuse lammutamine ning uue püstitamine. Ja kivilinnadel on potentsiaali muutuda atraktiivseks elupaigaks neile, kes hindavad linnalist elukeskkonda, puhast õhku, sportimisvõimalusi, rohealasid, häid ühendusteid ja omapärast miljööd.

Indrek Järve: Kui midagi nende asumitega koos ette ei võeta, siis elanikud võtavad ise midagi ette. See on ju näha, mis nad teinud on. Ega need majad ei kao ju ühe päevaga kuhugi ära.

EMPÜ Keskkonnakaitse Instituudi direktori Tiit Lepasaare sõnul on  paljud elamuühistud jõudmas hädapäraste remontidega lõpule ning huvituvad juba ka majade ümbruse korrastamisest. Sellist soovi on hakanud toetama ka mõned omavalitsused. Näiteks Tartu linn aitab nõu ja rahaga kaasa majade värvimisele ja kvartalisiseste teede asfalteerimisele. Linn rajab koostöös ühistutega uusi laste mänguväljakuid, igal aastal istutatakse Tartusse 1000 puud. Konkursi eesmärgiks oligi näidata nii elamuühistute liikmetele kui ka omavalitsuse ametnikele mida on võimalik “kivilinnadega” teha.

Välismaised uurimused näitavad, et kui suudame keskkonna muutmisega tuua inimesed oma linnaosas tänavale, siis sellega väheneb kuritegevus antud piirkonnas kuni kaks korda. Vargad kardavad võõraid silmi.

Võistlustulemused:

I preemia – 75 000 EEK  -- “Väljasõit rohelisse”, autorid  Indrek Järve ja Tiit Sild

II preemia ehk  parim Tartu töö --40 000 EEK – “Kastilinn”, autorid Piret Mättas ja Remi Kübar

II preemia ehk parim Tallinna töö – 40 000 EEK – “Roheline” , autor Nikolai Volkov

Ost – 20 000 EEK--  “Applegreen” – autorid Kadri Tamre, Villu Scheler, Ülo-Tarmo Stöör

Ost – 20 000 EEK--  “Üle silla” – autor Urban Mark