Kiwa

Sarah Kane'i "4.48 psühhoos" ei ole mugav etendus, mida vaatama minna. See räägib enesetapmisest, anoreksiast, äärmiselt õnnetust armastusest ja lootusetusest ilma igasuguste heledamate toonideta. Alternatiivteatrile kohaselt krutitakse pinget ja ängi aina kõrgemale ja kõrgemale ning näidatakse koledat, häirivat ja vastikut kunsti. Või elu või elu lõppu või elu vastumeelseks muutumist elu objektile (elajale).

Ehk siis, publikusse paisatakse hullumajas istuva tüdruku, tema haiglase teise mina ja raviarsti segaseid mõtteid. Kusjuures originaaltekstis ei ole Kane üldse välja toonud, mitu näitlejat laval olema peaks või kes mida ütleb. Ja ilmselt ei olekski seal suurt vahet. Kottpimedas toas võib olla inimesi palju tahes, tuba jääb ikka pimedaks.

Peategelast kehastav Kaija Maarit Kalvet on 19aastane tüdruk ja tema vanuse puhul tahaks kangesti selle ängi kirjutada moesõna "emo" või lihtsamalt puberteedivalude alla, kuid tükki jälgides ei tohi unustada, et teksti autor Kane oli "4.48 psühhoosi" kirjutades 28aastane ning tappiski end vahetult pärast näidendi valmimist ära. Nagu lubatud, poomismeetodil ja hullumaja tualetis. Samas ei saa seda etendust käsitleda enesetapukirja või seletusena, sest see ei seleta suurt midagi. Pigem kirjeldab röökimise, põrandal püherdamise, nutu ja vaikusega seda ummikseisu, millest enam muud pääsu peale surma ei ole. "Kindel teadmine oma surelikkusest on hakanud mind niivõrd masendama, et ma olen otsustanud end ära tappa. Ma ei taha elada." Ühelt poolt ammendav, teiselt poolt üpris mõttetühi asi, mida enne surma öelda. Et mida see siis tähendab ja miks sa end kokku ei võta, nagu hädasolijatele pahatihti ütlema kiputakse. "Maailm-ei-tunne-sinu-valu" värk.

Kolmele näitlejale (Kaija Maarit Kalvet, Katrin Kalma, Peeter Piiri) äärmiselt minimalistlikul laval lisandub peaaegu omaette tegelasena Kiwa kohati improviseeritud heli ja pildi mäng. See on teine kord, mil koos tegutsevad vanameister Kudu ja skandalist Kiwa ning mil Üliõpilasteater etendab Sarah Kane'i. Ja need mõlemad tandemid on huvitavad jälgida - kõigil osapooltel on väga eriline käekiri, mis ühelt poolt teisi edasi aitab ja teiselt poolt mõnusalt kaaslastele varba peale astub.

Ilmselt oleks depressiividel ja suitsiidikutel pärast "4.48 Psühhoosi" nägemist olemine veel raskem, aga terve inimene peaks pääsema lihtsamalt ja valgustatumalt. Väga ohtlikule ja räuskavale etendusele kaasa elamiseks tuleb kohati päris kõvasti vaeva näha.