Kui ka Ultima Thule õhtut päästa ei suuda...

... ehk kui midagi öelda ei ole, ärge tehke suud lahti, arvab teatrikriitik Reelika Reinomägi.

“Rooside sõda”
Lavastaja Tõnu Lensment.
Dramaturg Andres Keil.
Kostüümikunstnik Marion Undusk.
Osades Janek Joost, Uku Uusberg, Tarmo Prangel, Sulev Teppart, Viire Valdma, Riho Sibul, Kersti Heinloo, Maarja Jakobson, Meelis Rämmeld, Aarne Soro, Andres Keil, Jaana Kukk, ansambel Ultima Thule.
Esietendus Leigo Järveteatris 2. augustil.

Päris raske on kirjutada arvustust lavastusele, kui kogu etendusõhtu elavaima emotsiooni kutsus esile väga hästi korraldatud parkimine. Tõnu Lensmendi “Rooside sõda” jätab lihtsalt täiesti külmaks, isegi õlgu ei viitsi kehitada. Proovin siiski sõnastada, mis siis valesti oli.

Alustaks dramatiseeringust. Tegu on Andres Keili poolt Shakespeare’i Inglismaa ajaloo ainelistest tragöödiatest kokku miksitud looga. Shakespeare’i näidendid on nagu antiiktragöödiate ülepaisutatud ja filosoofiaga läbi pikitud variatsioonid, Keil on neist eemaldanud kogu “häiriva” filosofeerimise ja inimlikud üldistused ning mitut narratiivi kokku põimides loonud täiesti tänapäevase meelelahutusvormi – kolme tundi pigistatud Ladina-Ameerika seebika. Mis need antiik- ja Elizabeth I aegsed tragöödiadki muud on kui omaaegsed seebikad, ajastuile omaselt lihtsalt deterministlikumad või verisemad, meie pealiskaudse ja kiirustava aja roosavahulisusele vastukaaluks.

Lancasteride ja Yorkide võitlus Inglismaa trooni pärast muundub ülevast õiglusenõudmisest väiklaseks vennatapjalikuks võimu pärast jagelemiseks ning intriigitsemise kõrgpilotaažiks, ja võitjad otsustab juhus, mitte strateegia, vahe mõistus või valitsejakarisma olemasolu.

Keeleliselt on Shakespeare üks igavesti ropp mees, kuid väga osav oma labasust ülevana tunduvasse sõnademulinasse peitma, monsieur Keil seda viimast annet ei evi ning kokku on kriitikute poolt “mahlakaks kõnepruugiks” tituleeritav keelekasutus tekstis lihtlabane ropendamine, mis väikelaste vanemad etenduse ajal ehmatusest võpatama ja noorema osa publikust lollakalt itsitama paneb (kuigi korraldajad lavastuse koduleheküljel hoiatasid, et “Rooside sõda” on lastele mittesoovitatav – toim).

Shakespeare’i ajalooteemalised tragöödiad ei kõneta tänapäeval ilmselt suurt kedagi ja ka Keili pingutused ei ole suutnud lugu niipalju kõlama panna ja elustada, et see nüüdisinimesele korda läheks. Niisiis on “Rooside sõda” tekstina lavastaja jaoks riskantne ettevõtmine.

Kuid Lensment teeb siinkohal suure vea ja oma kõigile meeldida tahtmises üritab kindla peale välja minna – ­Shakespeare klassikaaustajaile, Keil labasema meelelahutuse fännidele, Ultima Thule, imponeerimaks rokihuvilistele, sõjamasinad ja relvad militaarse vaatemängu huvilistele, lisaks mängukoht keset Lõuna-Eesti kauneid metsi ja Leigo kui tuntud kvaliteedimärk.

Edu peaks olema tagatud – mis saaks valesti minna, kas pole? Tõde, et kõigile ei saa meeldida, peaks aga juba lapsepõlvest, mehe ja tema poja hobusetoomisloost tuttav olema.

Etendust vaadates on näha, et lavastaja kogu kon­tseptsioon ongi võimalikult erinevate huvigruppide kohalemeelitamine, sest öelda ei taheta vaatajale Leigol sedapuhku mitte midagi – stiilitunnetuseta rätsep on püüdnud kokku õmmelda hulka omavahel justkui sobivaid kangaid ja mustreid, kuid traagelniidid paistavad ja tulemus on maitsetu.

Lavastaja kontseptsioonist algab teatris kõik. Kuna “Roo side sõjal” see puudub, ei ole ka näitlejail millelegi toetuda. Mikrofonid tapavad hääle, publikutribüün on ehitatud mahutavust silmas pidades ja juba keskmistes ridades istudes ei ole enam aru saada, kes mida räägib – miimikat ei näe, heli tuleb ühest kõlarist niikuinii ja kehakeel ei näita, kes repliiki annab. Kuna puudub ka sõnum, mida edastada, on ilmselge, et näitlejad ei tea, miks nad seda tükki teevad.
Pingutus hästi teha on surnult sündinud üritus. Riho Sibula troonilt tõugatud Heinrich on ainus tõeliselt jõuliselt esitatud roll lavastuses, kui Sibul suu lahti teeb, jätab publik haigutamise. Ka Kersti Heinloo naiselikult neurootiline ja lapselikult naiivne Elizabeth paistab silma, kuid teised naised (­Maar­ja ­Jakobsoni Anna, Viire Valdma kaksikroll, Jaana Kukk) jäävad kahvatuks, Jakobsoni pole kohati ka mikrofoniga kuuldagi.

Yorki hertsogid ja eri värvi roosid lähevad aga lootusetult segi – kostüüm on sarnane, meestel on sarnased hääletämbrid ja kaugemal istudes lihtsalt ei suuda eristada, kes on kes... Andres Keili kuldses Batmani-kostüümis Prantsuse kuningas Louis ja roosades retuusides põrsalik Londoni linnapea olid aga nagu mõnest teisest lavastusest – NO-teatri “Kuningas Ubust” näiteks.

Kriitikute analüüs on muidugi lõbustav, aga eks parima hinnangu lavastusele annab ikkagi publiku reaktsioon etenduse ajal. Inimvaatluse tulemused räägivad enda eest – suurema osa ajast nihelesid minu ümber olevad vaatajad rahutult oma ebamugavatel istmetel, saalisid alkoholi- ja kohvilettide vahet, suitsetasid, vestlesid homsest ilmast ja haigutasid.

Kössis kujud tõmbusid sirgu, tülpimusest tuhmunud silmad lõid taas särama ja kangestunud jalad tatsusid kaasa vaid hetkedel, mil Ultima Thule loosse sekkus ja Riho Sibul oma võluvalt kähedal häälel Shakespeare’i, Keili ja Inglismaa intriigiderohke ajaloo hetkeks meelest pühkis.

Teine elevusetekitaja oli militaartehnika – üksildane transportöör meelekindlalt läbi porise põhjaga kraavi roomamas, roheliseks võõbatud veoauto kaldalt järele vaatamas, uljalt liigsest risust puhastet maastikul kimav ATV, strateegiliselt täiesti mõttetutesse ja motiveerimata kohtadesse paigutatud, kuid efektselt pauku tegevad ja veesambaid õhku saatvad lõhkelaengud ja relvad, mis rohkem tõrkusid kui paugutasid (aga ega rahvas aru saa, et suurem osa pauke tuleb metsast, mitte lavalt, eks ole).

No ja siis muidugi itsitused lavalt kostvate roppusevalingute peale, eks needki võib elavnemishetkedeks ­lugeda. Võib-olla mõne vaataja jaoks päästsid üksikud harvad meeleolutõusud õhtu, minu jaoks võttis kogemuse kokku etenduse lõppedes mu kõrvalt kibe­du­sega poetatud lause: “Oleks raha pidanud maksma, oleks praegu väga pettunud...”

Kui ikka mitte midagi öelda ei ole, võiks vaikida. Ja püüdlused kõigile meeldida lõppevad fiaskoga, eriti teatris. Ultima Thule fännid tulevad 17. augustil hoopis järvemuusikale, korralikku paugutamist ja sõda võib näha Kääpal “Legendis”, lihtsa nalja austajad lähevad vaatama Baskini teatrit või üliõpilasmalevanostalgiat Munamäele, Shakespeare’i saab aga pea igas Eesti repertuaariteatris sügisel küllastumiseni niikuinii, ka usutavalt tänapäevastatud kujul.

Kas seda “eklektiliselt interdistsiplinaarset” “Rooside sõda” Leigol meie niigi kirjusse suveetenduste lapitekki veel li saks vaja on...? Rahvast oli kõvasti ja piletihind soolane. Ju siis tasub ära...

 

Teatri ­võõrandumine
Santlus, vaegus ja puue (ajutine või sümptomaatiline): Eesti teater ei taha väljagi teha inimestest, kelle füüsilised iseärasused eeldavad teatrisse tulekuks ennastületavat tahtepingutust. Üheski Eesti teatris pole mõeldud aktiivsete puudega inimeste vajadustele.
Iseloomulik näide on hiljutine Keili-­Shake­speare’i “Rooside sõja” ettekanne Leigol. Näha suurt hulka karkudega külastajaid komberdamas üle lagedate põldude ligipääsuteega varustamata künka poole, kus neil tuli isteasemeks hakata otsima lauatükke, oli mulle kui puudega, aga vähemasti liikumisprobleemita inimesele talumatu. Ülivapper tüdruk kipsis jalaga; prillidega daam, kes iga hinna eest tahtis etendusest osa saada; vanem, samuti karkudega daam, kes pidi aland­likult vabandama, et ei saa oma lähedastega kaasa tulla – need mälupildid on kogu ülejäänud teatrielamusest lahutamatud.
Pärast segaseks kujunenud, kuigi käigu pealt parandada püütud etendust polnud mängupaigast lahkumine publikule samuti mingi lillepidu. Mul vedas, et üle põldude uida­tes paistis taevas kuu – valgust jätkus parasjagu nii palju, et suitsetajad nägid suitsule tuld panna; teistele mõeldes läks mul meel nukraks, sest minu võimuses polnud neid millegagi aidata.
Aga kuidas on lugu päristeatrites? Mul on olnud privileeg näha viimase kolme aasta jooksul mitut suurepärast lavastust: “Hamlet”, teatritudengite “Suveöö unenägu” (mõlemas variandis), “Lõpp hea, kõik hea!”, “Julia”… ainult et karkude või ratastooliga eeldanuks sissepääs sinnagi äärmist eneseületust.
Loodetavasti ei tähenda Draamateatri remont Tallinnas ainult facelift’i, vaid vähemalt üht päris lifti.
Kes ei anna kõigile, see ärgu andku kellelegi – selline on üle maailma tunnustatud poliitiline ja usuline põhimõte. Üks neist põhimõtetest, millest ka mina lugu pean. Kuidas on teiega?
Janusz Peters
Shakespeare’i-uurija