Inglise keeles on krõbe, ent tabav väljend selle kohta, kui olukord väljub kontrolli alt – when shit hits the fan. Just niimoodi on juhtunud, ja osati peaaegu otsesõnu, vähemalt kahe kurikuulsa teosega “ülbete üheksakümnendate” eesti kunstist – Jaan Toomiku projektiga “15. mai 1992 – 1. juuni 1992” (1992) ja Raul Meele “Apokriivadega” (1997), mis kodusemalt on kommentaarides tuntud kui “purgitöö” ja “liputöö”. Neist on saanud mütologeemid, mis sõltumata meist ja meie teadmisest nendest levivad, paljunevad ja toodavad anonüümset müra madalaima ühisnimetaja alusel. Ning lõppu sel ei tule. Töödel pole selles muud osa kui ehk katalüsaatoril pommiplahvatuses. Seda protsessi on aga õnneks võimalik analüüsida mitmel tasandil ja selgub, modelleerida ka muuseuminäitusel.

“Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau!”

Sellest soovist tekitada reaalne taaskohtumine kunstitontidega lähtub Tartu Kunstimuuseumis eksponeeritav näitus “Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika”.

Näituse kuraator Rael Artel on fooniks kolmele näitusele aluse pannud teosele – lisaks eespool mainitutele on paketis veel Kai Kaljo humoorikas, laialdast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud video “Luuser” (1997) – ehitanud arhiivimaterjalidest üles nende paralleeleksistentsi meedias.

Lisaks on kuraator tellinud kommentaarteosed noorema põlvkonna kunstnikelt. Nii näeme Flo Kasearu vaimukas videos, kuidas eesti kultuuritööstuse tehaseliinilt muudkui tuleb ja tuleb üksteise järel pitside ja lehvidega kaunistatud tühje purke, valmis varjama igasugu probleemset sisu ja eksistentsiaalsete žestide äärmuslikkust; näeme, kuidas Johnson ja Johnson on vastukaaluks Peeter Sauterilt pärit liputekstide jõuramisele seadnud näitusele meie presidendi legendaarse sõnavahetuse Eestit kritiseerinud nobelistist majandusprofessoriga Twitteris, ja Anna-Stina Treumund on portreteerinud netikommentaaride anonüümset autorit, põmmpead oma autoprobleemide, ebakindla töökohaga Soomes, lõputusse tulevikku ulatuva liisinguga ning valmidusega vihata kõike, mida ta teistsuguseks peab.

Sõltumata skandaalidest

Hindan küll kõrgelt korraldajate julgust ning õpetlikku ja kompaktset esitlusviisi, kuid ei jaga Rael Arteli ja Kaisa Eiche enesehinnangut, nagu töötaks näitus läbi “baasi, millel tänase kunsti pealisehitus püsib”. Toomiku ja Meele puhul pole kunstilises mõttes tegemist autorite parimate ega kõige suuremat käekirjamuutust kajastavate töödega ja nendele järgnenud reaktsioonid on indikaatoriks pigem ühiskonnale kui kunstile. Mis ei tähenda, et need oleks minu arust väheolulised ja et nende märgiline staatus poleks õigustatud sõltumata nende skandaalsusest.

Samuti on naiivne loota, nagu kõlasid mõned avamiskõnedes välja öeldud motiivid, et uuel eksponeerimisringil avaneksid laiema publiku hingeaknad ja nad võtaksid skandaalidest sasitud kunsti vastu objektiivsemalt, osates neis näha juba möödunud ajale omast problemaatikat. Karavani ei peata miski, las koerad hauguvad.

Kuid lõpuks on kunst eelkõige emotsioonidest kantud mnemotehnika vahend, mis võimaldab meil ajamasinaga tagasi minna ühiskondliku enesetunnetuse juba unustusse vajuvasse kihistusse. Ja ühte võib skandaalseks osutunud tööde kohta öelda küll, kommenteerides näitusetiimi poolt küllaltki lodevalt Marxilt kaaperdatud metafoorikat – Toomiku ja Kaljo tööl on tugev side selle majanduslik-poliitilise baasehitisega, eksistentsiga lihtsaimal baastasandil, millelt kultuur veel võimalikuks osutub.

Meele puhul, kes ühendab kunstilise teksti kohta suhteliselt lihtsa operatsiooniga ühiskondliku alateadvuse ja poliitilise representatiivsuse vastandmärgilised klemmid (käsitledes muuseas “Apokriivade” täies koosseisus mitte üksnes Eesti, vaid ka teiste siinses kultuuriruumis figureerivate rahvuslike eneseteadvuste tumedamat poolt), on asi pisut teine. Erinevalt eespool mainitutest on see loodudki õrritama meedias igal võimalusel eneseupituseks rahvuslippu lehvitavat silmakirjateenrit, kes kujutleb end ainuisikuliselt olevat “ajastu au, mõistus ja südametunnistus”.

Ajamasinaga üleminekuaega

Käsitledes omamoodi ajamasinana Toomiku projekti, mis eksponeerib kunstniku päevast nappi menüüd koos sama päeva ajalehtedele asetatud väljaheitepurkidega, jõuame me mõttes otseteed talongiaja lõppu. Rubla hind langes päevadega, poeletid olid kaunistatud lõputute ridadega üksnes loomatoiduks kõlbavate kalakonservidega, mis kandsid ebamäärast nime “Tefteli”, ning peaaegu kogu tootev tegevus riigis oli asendunud lagunenud impeeriumi jääkide käitlemise ning varjamatu spekulatsiooniga.

Kopli liinidel, ilma kanalisatsioonita ateljeekorteris (siit ka siis see purgindus) pesitsevale noorele kunstnikule sai sel hetkel iseloomulikuks varasemast mütopoeetilisest maalikeelest loobumine ja kontranihilistlikud žestid kultuuris. Äärmuslik trikk sitapurkidega oli selles kontekstis jõhker jalahoop brežnevistliku kunstikultuuri poolt mahitatud kahepalgelisele estetismile, mis saatis laialdaselt igatsetud, ent ometi petlikke sõnumeid elevandiluutorni peidetud pisikestest vabadusekübemetest, sellega justkui vastandudes ühiskonna halastamatule determinismile.

Installatsioon on pärit impeeriumi ahervaremetel vaevu toimivast argielust, niisamuti nagu selle perioodi Toomiku minu arust ilusaima teose “Aknad” (1993) installeerimiseks kasutatud arhiivipõlengus kahjustatud Tallinnfilmi filmilindid.

Ometi oli projektis “15. mai 1992 – 1. juuni 1992” üks aspekt, mis osutub jätkusuutlikuks hilisema Toomiku videoformaadis looduspoeesias – temporaalne aspekt, millega Toomik seob inimese kehalisuse looduse suurte tsüklitega, olgu siis tegu päikese tõusu ja languse, toidu ja sita või elu ja surma ringkäiguga. Nii on see töö aluseks mitte üksnes nüüdiskunsti ümbritsevale folkloorile, vaid ka Toomiku enese hilisemale rahvusvahelist tunnustust leidnud loomingule. Kultuur lihtsalt toimib aeg-ajalt äärmuslike paradokside kaudu ja uskuge mind, sellega on võimalik leppida.

Näitus “Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika” Tartu Kunstimuuseumis avatud 18. novembrini 2012.