Kuidas 70-aastast heliloojat õnnelikuks saab teha
9. september 14.45.
Veerand tundi puudub Pärdi kontserdi proovi algusest Viinistus.
Fotograaf Ingmar Muusikus leiab põrandalt pisikese kärnkonna ja viib selle õue värske õhu kätte.
Kontserdil osalevad kollektiivid Rootsi Raadio koor ja Tallinna Kammerorkester astuvad kontserdisaali (mis oma eelmises elus oli katlamaja). Juuresolijaid ette hoiatamata lööb mõni koori liige oma registrid täiel võimsusel lahti – et proovida, kuidas saal kõlab.
Klaverimängija Anne Tüür paigaldab klaverisse knopkasid. “Te Deumi” jaoks peavad teatud haamrite küljes olema knopkad, et klaver teeks plekisemat häält. Muide – Pärdi teoses “Tabula rasa” (1977) tuleb keelte vahele keerata kuuene polt. Aga ega Pärt pole ainuke – Alfred Schnittke Concerto Grossos pannakse klaverisse ühekopikalisi münte.
Lõpuks jätab Anne Tüür knopkad panemata, sest esimese oktaavi fa (või oli see la) ei tee klaveril niigi häält.
Kunagi (see võis olla kuuekümnendate lõpul) rääkis Pärt tänaval kojamehega juttu. Ta uuris kojamehelt, kuidas peaks helilooja muusikat kirjutama. Ja kojamees vastas: “Oo, see on vast küsimus! Ilmselt peab helilooja iga heli armastama. Iga üksikut heli.” Midagi sellist ei olnud Pärt isegi konservatooriumis kuulnud.
Viinistu kontserdipaigas on aga proov kohe algamas. Noor daam viiuldajate hulgas sööb isukalt rosoljet.
Üks viiuldajatest (Kaido Välja) räägib mulle rahulolevalt, miks Tõnu Kaljuste Pärdi teoseid esitama sobib. “Ta tabab seda Pärdi teoste ülesehitust ikka jumala hästi. Ta on ideaalne neid juhatama!”
Ja lähebki lahti. Kaljuste koputab taktikepiga vastu pulti, ootab viivu, tõstab käed ja “Berliini missa” (1991) hakkab peale.
Ainuke, kes dirigendi žestidest suuremat ei hooli (ja ei vaata kordagi Kaljuste poole ka), on pikkade juustega vibalik valgustaja, äraolev ilme näol. Veab kaableid ja sätib saali prožektoreid üles.
Viiulid, tšello, lüüriline tenor. Ilusad värvid. Rahulik tempo, pikad pausid. Pauside ajal on saalis nii vaikne, et on kuulda, kuidas keegi koori liikmetest raskuse ühelt jalalt teisele viib ja põlv seejuures naksub.
Kuuekümnendate lõpus oli Pärt kaasaegsetest muusikakatsetustest tüdinenud. Aastateks keskendus Pärt kirikukelladele ja psalmide lugemisele. Elas aastaid loomingulistes otsingutes. Kirjutas üles tuhandeid (!!!) lehekülgi ühehäälseid meloodiakäike. Kuni lõpuks jõudis isikupärase muusikastiilini, millele pani nimeks tintinnabuli. Ja nagu pausi tagant vallandus äkki Pärdi looming. 1977. aastal on ta loonud kaheksateist tintinnabuli stiilis muusikateost! Põhimeloodia liigub vabalt, teine hääl kasutab ainult kolme heli (kolmkõlad).
Kell on neli, s.t proov Viinistu kunstikeskuses on kestnud tunni, kui ma tunnen (ei kuule, aga tunnen), et selja tagant läheneb Pärt. Hall mantel seljas, nokkmüts peas. Kulm kortsus, silmad otsivalt ringi vaatamas, astub Pärt hääletult kontserdisaali. Ja tema järel abikaasa Eleonora.
Pärt suundub pingiridade vahele otse minu selja taga ja kui ma teen katset maestro teelt kõrvadada üüratut fotokotti, mis teed tõkestab, tunnen õlal kerget puudutust - märguandeks, et mahub mööda küll. Pärt võtab sisse koha plastmassist toolis saali keskel ja jääb istuma, liikumatult nagu skulptuur.
Sanctus, sanctus, sanctus, laulab koor. Eleonora toob eestpingilt punased pehmed istmekatted ja torkab Pärdile istumise alla. Endale ka.
Sanctus, sanctus, sanctus, rahustavalt ja kiirustamata.
Fred Jüssi ütles kunagi, et Pärdi üks esimene tintinnabuli stiilis klaveriteos “Aliinale” (1976) kõlab nagu nõmmelõokese laul. Nõmmelõoke kordab üht ja sedasama meloodiakäiku mitmes variatsioonis ja Pärt kordab ka. Ja Fred uskus, et võrdlus nõmmelõokesega peaks tegema Pärdile au. Ma ei tea, mis vahekorras on improvisatsioon ja ranged reeglid nõmmelõokese loomingus. Pärdil on suhe ilmselgelt rangete reeglite kasuks.
Septembripäike Viinistu kohal särab heledalt, paistab katuseaknast ja veikleb tellisseinal.
Kaljuste: “Püüame võtta veel rahulikumas tempos. Laulvus on see, mis rahu annab.”
Pärt kuulab, keha hinnanguliselt 60 kraadi ettepoole kaldu. Tõuseb püsti, tõmbab käeviipega endale klaverimängija tähelepanu ja teeb talle mõlema käe peopesasid allapoole vajutades tähendusrikka žesti (nagu vajutaks pehmet madratsit voodis õige koha peale). Kindluse mõttes jookseb Pärt trepist alla klaveri juurde ja sooritab kirjeldatud žesti ka veel pianisti nina ees.
Kaljuste võtab uuesti: “Once again, one, two, and…”
Pärt kuulab fraasi lõpuni. Tähelepanelikult ja liikumatult. Seejärel tõstab mõlemad käed, hüüab “Braavo!” ja aplodeerib. Ja juhtmemees marsib otse kuulsa eestlase nina eest läbi ja ei saa öelda, et ta nüüd muusikast väga lummatud oleks.
Kaljustega oli kunagi jutuks, et miks Pärt ise oma teoseid ei juhata. Kui tal on alatasa proovides dirigendile nii palju rääkimist, juhatagu juba ise! Kaljuste seletas asja nii, et see, mida Pärt proovis annab, on alateadlik nõuanne. “Dirigeerimine ja alateadlikud nõuanded on aga kaks erinevat asja. ” Et keegi proovi kõrvalt vaatab ja head nõu annab, see on Kaljuste meelest igati toetav ja hea. Aga eks iga dirigent tea, missugust nõuannest arvestada, missugust mitte.
Pärt ise on kuskil öelnud, et ta vist ei kõlbakski dirigendiks – Nõukogude sõjaväeorkestris trummi mängides avastanud Pärt üllatusega (1952), et ei pea kinni tempost (!). Pidevalt oli ta oma trummidega teistest pillidest taga või ees. Siis hakkas ta hästi tähelepanelikult teisi pille kuulama ja lõpuks võitis Baltimaade sõjaväeorkestrite võistlusel parima löökpillimängija preemia.
Vahepeal märkab Pärt saalis blondi daami (pianist Marrit Gerretz-Traksmann), keda ta rõõmustades kallistama ruttab. Aga Kaljuste on töine: “Kas siin seda väikest peatust tohib teha?”
Pärt jookseb alla “Võib, võib!”
Kuigi ma tänu Dorian Supini filmidele tean, et Pärt teeb vahel ka tervisejooksu, ei teeks minu meelest paha, kui trepijooksus valiks maestro mõõdukama tempo.
Pärt on mantli seljast võtnud, seisab, katab kätega silmad (käed on tal suured), laseb sõrmed tasapisi mööda nägu alla. Need peatuvad habemes ja sinna nad ka jäävad.
Järgmisel hetkel asetab Pärt käed seljale, kummardub sügavalt, silmitseb põrandat, laskub siis jälle pikkade hüpetega orkestrini ja sosistab midagi viiulitele tagumises reas. Hetke pärast on ta üleval tagasi. Kuulab. Nora sosistab midagi nõudlikul ilmel. Pärt vaatab maha.
Vahepeal on võetud ette maailmakuulus “Te Deum”, mille Pärt kirjutas 1984, aga mille esitusega ta alles seitse aastat pärast esiettekannet rahule jäi.
Jälle on Noral sosistamist.
Kaljuste pöördub lauljate poole: “Ära kuula ainult enda häält, kuulge teisi muusikuid ka.” (“Te Deumi” esitab kolm koori, keelpilliorkester ja helisalvestus.)
Koor alustab uuesti. Ja fraasi lõpus tõstab Pärt mõlemad peopesad üles, vaatab Norale otsa ja naeratab. Pöördub lava poole ja tõstab mõlemad pöidlad. Ta särab.
Ja pikkade juustega vibalik valgustajamees kruvib oma lampi, nii et ragin taga.
Ja siis asub Kaljuste ühe viimase aja popima teose – “Orient & Occident” – kallale. See on 2000. aastal keelpilliorkestrile kirjutatud teos. 2003 esitati “Orient & Occident” Grammy auhinna nominendiks. Samal aastal pälvis teos muusikaauhinna – Classical Brit Award.
Viis, kuidas Kaljuste Orienti juhatab, on omaette vaatamisväärsus. Nagu mind hiljem informeeritakse, jälgib nii mõnigi leedi publiku hulgas dirigendi koreograafiat rohkem kui muusikalisi käike.
Jälle jookseb Pärt pikkade sammudega alla orkestri juurde. Žestikuleerib, selgitab. Blond orkestrant võtab vargsi kotist fotoaparaadi ja teeb Pärdist paar plõksu. Valgusepoiss on uue prožektori varre otsa saanud, kindad käes, ühendab juhtmeid.
Pärdil on käed lõua all nagu palveks koos: “See koht, kus tšellod mängivad koos sopranitega, võiks veidi vaiksemaks võtta.”
Kui prozektorite kandist jälle isukat kruvimist kostab, ei pea dirigent enam vastu ja annab järgmise juhise näoga valgustaja poole: “Teeme nüüd nii, et kui koor ja orkester lõpetavad, siis tuleb valguseproov.” Valgusemees astub esiplaanilt ära.
Aegapidi koguneb rahvas. Palju on tuntud tegelasi. Kolmemeetrise diameetri sisse mahuvad istuma südamekirurg, linnuteadlane ja restoraniguru. Lihtne ei ole kohta leida ei Tallinna linnapeal ega ka endisel peaministril (kelle elukaaslase head väljanägemist keegi mu selja taga kiitvalt esile toob).
Ja siis läheb lahti. Aplausiga võetakse vastu koor ja pillimehed. Aplausiga võetakse vastu Tõnu Kaljuste, kes kummardab (tal on käised üles kääritud), tõstab taktikepi ja alustab. Õrnade tšellohelidega algab “Berliini missa” esimene osa “Kyrie”.
Pühalik meeleolu täidab kõrge ruumi. Mozarti ime seisvat selles, et isegi kurjategijaid saadab ta oma muusikas siira armastusega. Ka Pärdi teostes hõljub selgelt ja äratuntavalt leppimise vaim.
Ja siis, kui minut-poolteist on mängitud, sügavate tšellode taustal, tuleb uksest sisse bussitäis hilinejaid. Kikivarvul ronivad nad mööda treppe, mis kombinatsioonis Pärdiga mõjub nagu asfaldipanemise masin kloostriväravas. Kohkunud nägudega vaatab publiku poole Rootsi Raadio koor. Pärt hoiab kätega peast. Kaljuste juhatab “Kyrie” lõpuni ja läheb lavalt ära. Mis nüüd siis saab? Vaikus. Väga pikk paus.
Kunagi oli Kaljustel tõsine probleem Groznõis. Esineti Goskontserti vahendusel kõledas kütmata kontserdisaalis (oli talv). Hakati laulma inglise madrigali ja nii suur sumin oli saalis, et dirigent ei kuulnud enam koori häält. Kui ta teadustas järgmist madrigali, oli saalis vaikus. Muusika kõlades tekkis saalis jälle sumin. Kaljuste pöördus publiku poole ja ütles: Nüüd lähme meie siit oma hotelli ja teie lähete koju. ja kui te järgmine kord kontserdile tulete, teadke, et muusika algab vaikusest. head aega! Ja koor jalutas lavalt ära.
Viinistus ilmub Kaljuste tagasi publiku ette heatahtlikult naeratades. Saab kestva sooja tänuliku aplausi ja kontsert algab. Pooleteise tunni pärast seisab publik püsti ja on õnnelik. Pärt muudkui kummardab ja kummardab
Ajakirjanikud on hädas, et Pärt räägib vähe. Mida olekski jumalikule muusikale sõnades lisada!?
Iga uus sünnitus, kõhkluste lõppemine ja lahenduse saabumine, on Pärdile (nagu ilmselt kõigile) suur rõõm. Kuuldavasti valas Pärt ükskord pärast kontserti Kaljustele klaasi veini kraesse. Iseendale on Pärt veini pähe valanud mitmel esiettekande peol. Ja mul ei lähe meelest lugu, mida räägib Eri Klas (seda on mitmes juubeliloos esile toodud), kuidas Pärt kunagi ammu Kislovodskist Klasile ühe kopika saatis ja ütles saatesõnas, et “tõsi, summa pole teab mis suur, aga, kallis Eri, ära seda tühja-tähja peale kuluta”. I>
Õhtusöögi ajal pärast Viinistu kontserti teatab Pärt Rootsi Raadio koorile ühe lihtsa retsepti, kuidas saab 70aastast heliloojat õnnelikuks teha.
“Selleks on vaja vaid maailma parimad muusikud kokku liita ja kontsert korraldada, nagu sel õhtul Viinistus juhtus!”
Ja kõigil on enesetunne rohkem kui hea.
