Kuidas dekonstrueerida eestlast?

Eelmises rahvusvestes jõudsin selleni, et eestlase arenguks on parim hinge ja vaimu lahutamine. Hing saaks siis jääda kandma eesti kultuuri, vaim aga euroopalikult haritud. Nüüd on küsimus selles, kuidas vaimu kõige tulemuslikumalt harida.

David Hume’i järgi pole vaimgi mingi valmis tervik, vaimu komponentideks on muljed ja ideed. Mingit ühtset “mina” pole olemas, oleme lihtsalt kimp kogemusi ja seisundeid – sellist vaadet inimesele kutsutakse “kimbuteooriaks” ning see näib mulle väga tõenäoline. Vahel öeldakse, et inimene on nagu sibul: aina koorid teist ja pole sugugi kindel, kas jõuad mingi tõelise sisuni. Muide, sibula definitsioon “seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline” näib väga hästi sobivat tänase lääne inimese kohta, kes vähemasti väliselt peab säilitama kullakarvalist keep smiling’ut, et mitte oma siiruviirulise siseilmaga kaaskodanikke häirida.

Tõsi, enamasti on eestlasi ja üldse idaeurooplasi rohkem redisteks peetud: pealt punane, seest valge. Demokraatlike riikide kodanikele on jäänud valdavalt arusaamatuks, miks me kaks korda aastas töötajate demonstratsioonidel võimudele vaimustust avaldasime, kui meile kommunistid ei meeldinudki. Igatahes tuleb meil redisest sibulaks saada.

Aga kuidas? Eesti vaimukimp tuleb lahti võtta, dekonstrueerida ning uute kogemuste, teadmiste ja vilumustega varustada. Selle praktilisel teostamisel näitab meile parimat eeskuju Euroopa Liidu mõjukaim ja arenenuim kunst – kokakunst. Nüüd, kus meie kateedrid on vabanenud ühe filosoofia sunnist, valitseb enamikus Tallinna ja kogu haritud maailma restoranides harras suhtumine ühe rahva – keda me vahel “konnaõgijateks” kutsume – kokakunsti.

Rahvuslik kokakunst on igale rahvale püha. Kedagi ei häiri suuremat, kui sõimatakse tema presidenti või riigi poliitikat, kui aga Jacques Chirac teatas avalikult, et Soomes saab halvasti süüa, langes tema peale kogu kartulipirukate sööjate viha.

Seega pole köögiviljalised metafoorid inimese kohta sugugi juhuslikud, vaid olemuslikud – me peame ka eesti vaimu dekonstrueerimisel lähtuma kulinaariast. Õnneks ei tule meil alustada tühjalt kohalt, tuntud rahvuslik köögimõtleja Dimitri Demjanov on retsepti välja töötanud. Nimelt tavatseb Eesti riik anda talle aeg-ajalt näiliselt võimatu ülesande nagu muinasjutus vaeslapsele: mine Brüsselisse, paku neile silku ja mulgikapsast, aga nii, et neile maitseks.

Et neid teineteist välistavaid tingimusi täita, ongi Demjanov mulgikapsad – võimalik, et Derrida, Lacani ja Krulli mõjul – dekonstrueerinud. Ta hautab kapsaid Alsace’i Rieslingis, keedab tange kanapuljongis, küpsetab liha kaua madalal temperatuuril ja serveerib lõpuks kõik taldrikul eraldi – Euroopa maitsetega rikastatuna ja dekonstrueerituna.

Täpselt nii tuleb toimida ka eesti vaimuga – selle erinevaid kihte tuleb lasta Euroopa vaimus kümmelda ja seeläbi terveneda. Nii võime õppida inglastelt huumorit ja jalgpallihullust, hispaanlastelt homoabieluseadust ja Andaluusia laiskust, sakslastelt gaasijuhtmete konstrueerimist. Ja prantslastelt maitset. Sest muidu öeldakse: eestlased on ju muidu tublid, aga nad ei vasta minu maitsele! Sellisele kriitikale on täitsa võimatu vastu vaielda.

Mida euroopaliku vaimuga Eestis peale hakata, sellest juba järgmisel korral.