Kuidas Kadri Kõusaar merikurki süüa ei julgenud
Andku asjatundjad andeks, aga Lõuna-Korea kohta võiks äkki öelda Jaapan algajatele? Lõunakorealaste kombed ja koodeksid ei näi olevat nii rangepiirilised; mängupõrgud ja karaoked pole nii rohked ja rajud; wc-potid pole saja nupuga; inimesed ei loe nii palju mangasid ja näitavad rohkem oma tundeid välja. Ja just eelkõige inimeste, mitte isegi köögi, templite ja looduse pärast tasub Lõuna-Koreasse minna - nõnda lahked ja peenetundelised on lõunakorealased. Ja ilusad!
Huvitav, kas ilu saladus peitub tervislikus toitumises (korealaste lemmik on müstiliselt marineeritud kapsas: kimchi) või kuulsas korea ženšennis - tervistavas juurikas, mis on Koreas saadaval nii supermarketites kui spetspoodides ja turgudel sajal eri moel?
Pusan (ka Busan) on SŎuli järel Lõuna-Korea suuruselt teine linn ja suurim sadam. Legendaarne on Pusani kalaturg, kuhu võib tõesti minna nagu loomaaeda - elavat eksootilist kraami on nõnda palju, et silm ei jõua ära vaadata, alates sõnniku (?) sees siblivatest vakladest kuni lihavate tuunikalade ja haideni, rääkimata molluskitest, merikarpidest ja lugematutest "tavalistest" kaladest. Päris levinud (ka kohalikel turgudel) näis olevat merikurk - eesnahaga peenist meenutav primitiivne mere-elund, mis maitsevat nagu merevesi. Korealane paneb merikurgi taldrikule, lõikab viiludeks nagu vorsti ja sööb kohe. See on selline kiire amps.
Teine elukas, mida me kohe üldse elusalt süüa ei söandanud, oli kaheksajalg. Kaheksajala kombitsad tuleb eri moodi pulga ümber sättida - kui sa ta valesti suhu paned, klammerdub ta oma kombitsatega su kurku kinni ja võid ära lämbuda. Kaheksajalad olid üldse vintsked tegelased, tihti hüppasid nad ämbritest välja ja asusid põgenema, kuni julm kummikindas käsi nad uimaseks lõi ja vette tagasi suskas.
Kui külastajal mereelukatest kahju ei ole, võib ta mõned ära osta ja viia ühte kõrvalolevatest restoranidest, kus neist kohe roog timmitakse.
Juba paarteist aastat toimub igal sügisel Pusani rahvusvaheline filmifestival, mida kutsutakse ka Aasia Cannes'iks. Cannes'ist eristab Pusani aga märksa rahulikum ja glamuurivabam hoiak, samuti on iga ametiposti peal, alates piletikontrolöridest, lõpetades kohvipakkujate ja kohvritassijatega, mitu malbet ja naeratavat vabatahtlikku. Rand on puhtam ja tühjem ning tegu pole mitte mere-, vaid ookeanikaldaga, mistõttu ujumine on huvitavam ning saab ka surfida. Korealastele on oktoobrikuu ujumiseks selgelt liiga külm, nii et kahekümne kolme kraadiseid laineid nautinud eestlast kogunes vaatama ja pildistama suur hulk kohalikke, justkui neil oleks au näha tõsist talisuplust.
Vanu, madalaid puumaju Pusanis enam peaaegu ei leidu, ookeani ja mägede taustal kõrguvad kohalikud lasnamäed ja pilvelõhkujad. Kõik on aga uus ja puhas, ning magalad ei jäta sugugi trööstitut muljet.
Koreas, nagu Jaapaniski, on harjutud aastasadu pisikese territooriumi peal pead-jalad koos elama ning üksteisega arvestama. Ja mägine maastik ei lubakski horisondi taha suubuvaid eeslinnu tekkida. Nõnda algabki metropolist väljudes kohe tihke loodus, mille rüpes võib kohata ka iidseid templeid ja budistlikke kloostreid. 7. sajandist pärinev Beomeosa ehk Pomosa templikompleks asub Pusani kesklinnast vaid tunnikese autosõidu kaugusel ja on üks korea budismi auväärsemaid keskusi, umbes nagu kohalike munkade Harvard, kuhu igaüks elama-õppima ei pääse.
Asfalttee lä ;heb sinka-vonka üles mäkke. Sa pargid auto, astud edasi, ümber troopilistest hääletuksetest tulvil padrik. Templi peahoonest kajavad kumedad gongilöögid, mungad valmistuvad õhtutseremooniaks. Aeg peatub. Võimas loodus, munkade kaunid, keskendunud näod ja rituaalide veenvus haaravad sind nii, et sa ei taha enam lahkuda alla tavamaailma.
Olgu, lõpuks sa ikkagi laskud, päike loojub - pisikeses restoranis pakub naeratav tädike head rohelist teed, nuudlisuppi ja kimchi't.
Millegipärast serveerib ta sinna kõrvale ka šokolaadinööpe.
Ja see on nii armas.
