Parem kaotada teatris kui elus: Kuigi rahvas hääletas smse saates Allar Jõksi kandidatuuri poolt, ilmusid ei tea kust volituste pakid, mis pärast hääletuse lõppemist ikkagi Tiit Ojasoo pukki aitasid. Valija sai vastu näppe. Delfi

“Ühtne Eesti Suurkogu”
Lavastus Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper. Dramaturg Mart Kase. Tekst Eero Epner, NO99 näitlejad, Daniel Vaarik, Allar Jõks jpt.

7. mail Saku Suurhallis.

Paar päeva enne suurkogu läheb ühes sünnipäevalauas suureks vaidluseks. On üks tuline pooldaja, kellel pole paraku Suurkogule piletit, kuid kes on asja õigsuses ja õigeaegsuses sajaprotsendiliselt veendunud. On kaks inimest, keda NO99 avantüür jätab täiesti külmaks, ja on üks, kes alati naudib opositsionääri rolli – olgu teema milline tahes. Mul on ainsana pilet taskus ja ma tean, et lõbus saab see 7. mai õhtu igal juhul olema.

Reede hommikul lähen kaasa esimese provokatsiooniga ja riietun pidulikult, nagu teatri kodulehel instrueeriti. Kolleeg Peeter räägib muidugi, kuidas tema sõber tõstis juba mässu ja läheb raudselt teksades. Natuke piinlik on. Troll liigub ummikus piinava aeglusega, telefoni teel levivad kuuldused, et “ajakirjanikud jäävad üldse ukse taha, esimesed read on kõik kultuuritegelastele broneeritud”. Kui põnev!

Eva Klemets intervjueerib Saku Suurhalli ees inimesi, kes muidugi ei ole juhuslikud inimesed, aga peavad nendena näima ja saavad sellega väga hästi hakkama. Hiiglaslikule videoekraanile jõuavad ka arvamusliidrid ja kultuuritegelased, kuuleme ettevõtmise tagamaadest, selgineb platvorm, mille pealt Ühtne Eesti oma tegevust alustas. Selleks oli ennekõike mure kodanike ükskõiksuse pärast.

Lihtne on öelda, et ……. (täida lünk sobiva nimega) on kõiges süüdi ja mina ei saa midagi teha. Kui sa oled nii loll, et ei tee vahet presidendil ja peaministril, siis sa oled ikka ise süüdi. Visioon murumütsiga eestlasest, kes jaanalinnu kombel pea liiva alla pistab, kui poliitikut näeb, ja keda poliitik võib tagant võtta ilma igasuguse vastupanuta, on küll pöörane, aga väga tabav.

Lavastus algab sealt, kus valimiskoolid (vaata Youtube’ist, soojalt soovitan) pooleli jäid – Jaak Printsi juhatusel kerkib saladuseloor järk-järgult sellelt, kuidas korraldatakse suurkogu ja kuidas hullutatakse rahvamasse (ruumi valik, hästi väljaõpetatud klaköörid, isikliku sideme loomine, oponentide tagumistesse ridadesse paigutamine, noortekogude läbud, lihtliikmete äraostmine jms). Pisut takistab Printsi harjumuspäraselt enesekindlat esitust see, et laval olles loeb ta teksti maha. Aga niisuguse lavastuse puhul, kus proovisaal on paisunud enneolematult suureks, katnud kogu Eesti meediamaastiku, blogosfääri ja kommentaariumiruumi, peabki kõiki arenguid ja avaldusi viimase hetkeni arvesse võtma.

Saalis aga on Prints nagu kala vees – tema hurmuri look’i alt pääseb välja saatanlik ja energiline koolitusguru, kes siis, kui ta poleks just enne meile oma trumpe avanud, võiks vabalt kõik need 7000 inimest enda pilli järgi tantsima panna.

Ja siis nad tulevad. Trummipõrina saatel. Tuli lõõmab. Ülev. Jumalik. Kõik nad – Ojasoo, Semper, poliitikuteks kehastunud tuttavad näitlejad. Sissemarss on võimas. Suurkogu selgrooks saavad programmilised kõned, läbilõige kõige hullumeelsematest populistlikest ideedest, mille sekka on eksitamiseks põimitud siirust ja ehedust. Vee sogaseks tegemine töötab – üha raskem on vahet teha täieliku jama ja tõelise mure vahel. Vahepaladena esitab Lenna Kuurmaa rahvuslikke poplugusid, madalaimale ühisnimetajale rõhuvad Rocki sensuaalsed tantsutüdrukud. Ja kui suurhalli katuse alla lennutatakse ingellikud näitsikud, siis pärast niisuguseid “vaatemänge” on nii kriitikameel kui reaalsustaju väljasurevate liikide nimekirjas.

 

Inga Saluranna kõne on vaimustav – just siis, kui tahan hakata siunama äärmuslikku marurahvuslust, kannab Salurand kõik eelnevad teesid (“eestlane küpsetab ise oma leiva”, “eestlane on ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja” jt) ka perfektses vene keeles ette. Braavo. Kõnelevad veel Rasmus Kaljujärv (“tööd tuleb teha”), Sergo Vares (“võtame oma raha tagasi”), Tambet Tuisk (“müüme merepõhja maha”) jt. (Hiljem, pressikonverentsil tunnistab Ojasoo, kes võib nüüd oma Nikolai II habemest loobuda, et oli vahepeal päris hirmul, kui Sergo ja Tambeti uljastele kõnedele nii marulised aplausid tulid.)

Üsna pea on selge, et sellist professionaalset (loe: demokraatiat etendavat, kuid tegelikult autoritaarset ja läbinisti korruptiivset) poliitikat uue erakonna kujul ei tohiks ükski mõistusega inimene ihaleda. Õigupoolest peaks me olema hullud, kui me niisugusel erakonnal laseme sündida!

Juhatuse valimise protsess tõmbab mu teist korda haneks – Marika Vaarik teatab, et juhatus loositakse piletikontsude seast. Ai kurat, no see on lihtsalt hiilgav plaan. Panna kohaletulnud vastutama. Mis siis, kui teevadki selle triki ära? Üritan meeleheitlikult meelde tuletada, kuhu ma oma pileti panin. Pagana pihta, aga ma ei taha vastutada! Näitavad puust ja punaselt, kuidas igaüks, kes on 21 täis, ei ole ega saagi olla poliitikas pädev. Aga kuidas erakondlik kuuluvus kompenseerib võluväel kõik puudujäägid. Aga ma arvan valesti.

NO99 stsenaarium on veelgi parem – nad lihtsalt vassivad ja uude juhatusse saavad kõik vanad liikmed, ehk siis kõik näitlejad on jälle rõõmsalt laval tagasi. Erakonna juhi valimisega saab saalisistuja samamoodi vastu näppe – kuigi enamus hääletab smsi saates vastaskandidaadi Allar Jõksi poolt, ilmuvad ei tea kust volituste pakid, mis Tiit Ojasoo ülekaaluka võiduni viivad. Andres Mähari monoloog (autor Eero Epner, nagu paljudel teistelgi kõnedel) on kogu Suurkogu kvintessents – totaalne persesaatmine, ka iseendale armu andmata. Võimas. Puhastav.

Võidukas Ojasoo tõuseb taeva alla, publiku ja lava vahele rivistuvad kaitseliitlased – enam selgemaks ei saa võimu ja rahva tänast suhet teha – võim on kindlustatud, meil pole teid enam vaja. Kui meil teid vaja on, küll te siis näete jälle meie plakateid. Aga Ojasoo ei pea oma mäejutlust lae alt, ta laskub alla maa peale tagasi ja räägib nüüd enam mitte poliitikut mängiva näitleja ja lavastajana, vaid kodanikuna, kes usub, et maailm ei muutu ühe päevaga, maailm muutub iga päev. Ükski uus jõud ei suuda meid päästa meie enda lolluste käest. Nagu arvata oligi, kostab lahkuva publiku hulgast ikka ohkamist, et nad oleks ju võinud selle erakonna ära teha… Ma ei mõista, kuidas nad ei mõista.

Küll aga on mulle hirmu peale ajanud Jaak Aaviksoo, Mart Ummelase, Priit Pulleritsu arvamused meedias, järelkajade hulgas. Selge see, et poliitikud ei ole vabad. Aga et ajakirjanikud ei ole vabad, seda on palju raskem alla neelata. Muidugi on meil kõigil õigus asjadest aru saada just nii, nagu me saame… Jõksi sõnadega – demokraatia on õigus teha rumalaid valikuid – aga mitte igavesti.