Kuidas Mäetamm maastikku maalis
Mul käis aasta alguses üks vana hea sõber ateljees külas. Jõime veini ja meenutasime möödunud aegu. Lõpuks jõudis jutt mu ateka nurgas vedelevate veriste majade maalideni. Need on mul sihuke sari, mida olen teinud vahelduva eduga juba nii kaheksa-üheksa aastat. Leian mõne laheda maja, pildistan selle üles, pärast joonistan ümber ja teen akendest ja ustest vere voolama. Sellel on oma kontseptsioon ka mõistagi, aga see ei ole praeguse jutu teema.
Rääkisime siis nendest majadest ja korraga mu sõber ütles, et ta teab kedagi, kes on seotud ühe kunstiraamatu väljaandmisega. Raamatusse tulevad imeilusad Eesti maastikud tuntud eesti kunstnike loomingust. Et seal võiks ju vabalt ka mõni mu verine maja olla, kõik kriteeriumid oleks just nagu täidetud – tegu on maalidega, majade (nende, mis asuvad Eestis) ümber on Eesti maastik ja mina, mõistagi, olen tuntud eesti kunstnik! See mõte meeldis meile mõlemale nii, et tõime kohe poest veini juurde. Ja unustasime varsti selle jutu, kuna uued jutud tulid peale.
Mis maastikumaalija ma nüüd tegelikult ikka olen. Minu kui kunstniku suhe nii maalimisega kui maastikuga on tegelikult null – ma pole ennast kunagi maalikunstnikuna näinud, mul puudub tundlik värvimeel ning puuduvad ka oskused värve elegantselt üksteisesse sulandada ja asju ruumiliselt (valgus, vari, refleksid jne) kujutada. Ja see pole mulle tõtt-öelda kunagi ka huvi pakkunud. Maastiku suhtes olen aga lausa allergiline, sest sain kunagi väga õudse kogemuse, kui üritasin veel enne Kunstiakadeemiasse astumist südasuvist paksu rohelust akvarellidega edasi anda.
Pruut oli mulle kinkinud ilusa maalikasti, sellise portatiivse, mis käis kinni-lahti ning millel olid all teleskoopjalad ja küljes üle õla võtmise rihm. Võtsin keset kuuma suvepäeva selle kasti siis üle õla, ladusin sisse vesivärvid ja kõik mis vaja ning sõitsin rongiga Kloogale. Millegipärast tundus, et seal on seda loodust. Sik-sakitasin sihitult elektriliinide all paksus heinas ringi ja otsisin rabavat vaadet. Lõpuks oma arust isegi leidsin. Panin inventari püsti ja asusin kogu seda ilu jäädvustama. Aga et ma polnud kunagi varem midagi niisugust teinud, oli tulemuseks mööda paberit ringi aelevad rohelised värvijoad ja nende vahel mingid karupruunid vilksatused, mis pidid olema puutüved ja oksad.
Tegin ära kõik oma kaasavõetud paberid ja üks nägi välja käkim kui teine. Pealegi kuivas kõik veel omakorda märksa üksluisemaks ja plassimaks ning paber tõmbus kronksu nagu kuivanud kapsaleht. Ei saanud ma sealt ühtegi tööd, kogu päev oli ka nässus. Sain hoopis edaspidiseks eluks veendumuse, et üks asi, millest mul tasub eemal hoida, on maastikumaal. Eemale, eemale, eemale! Ja see on mul ka suurepäraselt õnnestunud. Kuni selle veinijoomisele järgneva päeva pohmellivines hommikuni, mil helises telefon.
Küsimuse peale, kas oleksin huvitatud tegema albumi jaoks üht maali mõnest Eesti paigast, kuulsin end veendunult vastamas, et loomulikult. Ja lisamas veel koostöövalmilt, et võiksin teha maali ükskõik missugusest Eesti paigast. Leppisime kokku, et maal valmib Mustvee kandis olevast pikimast külast, mis kulgeb mööda Peipsi rannaäärt ja on tegelikult mitu küla järjestikku üksteise otsas.
Mul on hea visuaalne ettekujutusvõime, nagu ilmselt kõigil kunstnikel, ja sel hetkel ma lausa nägin seda maali valmis kujul oma vaimusilmas, kuigi päriselt polnud ma sinnakanti iial sattunud. Leppisime kokku, et lähen ükspäev ja sõidan seal Mustvee ümbruses veidi ringi ja leian õige koha.
Kügelesin viimase minutini ja lükkasin kogu protseduuri edasi, sest hinge näris kahtlus, et ega mul sealt mingit vahvat maastikumaali ikka ei tule küll. Aeg aga tiksus ja lõpuks ei jäänud midagi üle, lõin Google Mapi lahti, toksisin Mustvee sisse ja vaatasin, kuidas sinna saab. Et oli veebruar, ei tulnud legendaarse maalikastiga kohapeal toimetamine kõne alla. Minu plaan oli igati tänapäevane ja säästlik – teen läbi autoakna fotokaga pilte ja siis atekas vaatan, millest annab midagi teha.
Pildid tulid aastaajale vastavad – rusuvalt hallikaspruunid, hämarad, raagus ja porised. Isegi ateljees laua taga ei tulnud ühestki neist head maali. Tundsin, et mind ei seo sellise tegevusega ikka mitte kui midagi. Mind ei eruta loodus ja ma ei suuda seda ka tehniliselt piisavalt hästi kujutada. Hakkasin üha enam aru saama, et mind huvitab selle asja juures hoopis miski muu – protsess, milles viibisin. Võimetus huvituda elavast loodusest. Isegi need kohapeal käimised ei meeldinud mulle, sest ma ei saanud sealt head laengut ja bensiini kulus palju. Ja aega. Sain aru ka sellest, et asja ainus mõnus moment, mis tekitas minus ootusärevust ja põnevust, oli päris algus, kui hakkasin üldse uurima, kus Mustvee on ja kuidas sinna saab, ja uurisin seda kohta Google Mapis.
Ja siis mul plahvataski: Google Map ongi minu versioon sellest Eesti paigast! See on kompaktne, ülevaatlik, seda saab Google’is vaadata nii kaardina kui ka rohelise maastikuna, seal ei ole pori ega veebruarikuist ängi ja sinna minemiseks ei kulu ei aega ega bensiini. Selline on urbanistliku inimese ja looduse suhe ja urbanistlik inimene ma ilmselt olen.
Nii sündiski mu idee teha sellest kaunist Eesti paigast Google Mapi järgi maal. Ka tehniliselt oli asi lihtne – ei valgust, ei varje, ei äratundmist vajavaid objekte ega perspektiivi. Ainult A4-le lastud lahjad printerivärvid.
■Ajakirjanik ja kunstikoguja Andres Eilart ning majandustegelane ja vabamõtleja Aavo Kokk koostavad raamatut “Pintsliga tõmmatud Eesti”. See on korraga nii maastikumaalide ülevaateteos kui ka reisijuht. Iga raamatus esindatud maal on asetatud kaardil sinna, kus kunstnik seda tööd tehes seisis. Lisaks on juures kultuurilooline tekst kunstnikust, tema teosest ja paigast, kus töö on tehtud.
■Mehed on käivitanud ka veebilehe www.maastikumaal.ee, kus on interaktiivsel kaardil kõik need teosed ning lisaks paljud, mis raamatusse ei mahu. Soovijad saavad lehele ise uusi teoseid lisada.
