Kuidas peaks Eesti käituma?
Kuigi kommentaare lisandub, ei saa öelda, et välispoliitika oleks eelseisvate riigikoguvalimiste prioriteete. Suhtumine siseministri kangutamisse on igatahes olulisem näitaja kui uus võimalik Lahesõda. Muidugi, kahe ühinemiskutse saamise järel on pingelangus mõistetav. Kultuuri kõrval on välispoliitika teine ala, kus me Toompea komisjonide tööd sama hästi kui ei märka. Ja tore on. Kuni pole tegemist otsese sõjas osalemisega, oleks iga asja riigikogus läbi arutamine või referendumile panek sama, mis seadustada näiteks soneti struktuur.
Mida peaks Eesti tegema? Lubatagu öelda: peaks tegema just nii palju kui hädapärast vaja. Seda enam, et keegi ei ootagi meilt midagi erilist. Eestil ei ole pakkuda midagi peale nelja pommikoera, keda võib minna tarvis alles pärast lahingute lõppemist.
Tuleb arvestada realiteete. Kui asi hulluks läheb, siis lepivad EU ja USA niikuinii kokku, ja siis on sünnis, kui Eesti ei pea tundma kellegi ees ebamugavust.
Terve nahk ja puhas süüme ei välista teineteist. Peaaegu ainus rahvusvaheline olukord, mil meie südametunnistus peaks hakkama kripeldama, on siis, kui väike rahvas tahab oma riiki, aga suur(ed) ei luba. Aga kust küljest ka ei vaata, Iraagi konfliktis ei ole sellega tegemist. Väljaarvatud muidugi õnnetud kurdid.
Tore on kehastada sirgeselgset, kõrge moraaliga väikerahvast. Ainult – romantikas peab olema tööjaotus. Valitsuselt ei saa seda nõuda. Sest iga valitsuse esmane ülesanne on tagada oma rahva heaolu ja julgeolek. Kui suure rahva valitsus käitub romantiliselt, siis tundub see õilsa idealismi või rahvusvahelise politseilusena. Aga mida väiksema rahvaga on tegemist, seda naeruväärsemana võib see mõjuda. Üldse – emotsionaalsus välispoliitikas on ebaküpsuse tunnus. (Kahjuks oli emotsionaalsust märgata mitme postsotsialistliku riigi esinemistes näiteks seoses EU laiendamisega.) Seepärast jäägu õilsad tunded mitmesuguste kodanikualgatuste ja üldse valitsusväliste strukuuride hooleks, loovisikutele ja teistele. Las uputada meie meilikaste üleskutsed sõda ära hoida. See on ilus ja õilis. (Need kirjad ja pöördumised soovitan suunata lisaks Ameerikale ka Iraagi valitsusele – paraku on ka Eesti sõjavastased vist täiesti unustanud, kellega on Saddami näol tegemist. Täpselt nagu millalgi varem vaadati läbi sõrmede, kes olid Hitler ja Stalin).
Kuigi kõik on maailmas seotud, ei ole käesolev konflikt siiski Eesti esmane riiklik prioriteet. Marko Mihkelson oletab läinud neljapäevases PM-s, et Iraagi ühepoolne ründamine võib inspireerida Venemaad käituma samamoodi Eesti suhtes. Midagi ei saa välistada, kuid arvan, et säärane sümmeetria on siiski rohkem teoreetiline. Venemaa pürib vahepeal kõikuma löönud suurriigi taastamisele. Ent kui ta paneb ühele kaalukausile solvatud eneseuhkuse ja siinse naftatransiidi, teisele aga mitmesugustesse euroatlantilistesse “klubidesse” vastuvõtmise, vabad käed Tšetšeenias, laiemad majanduslikud huvid, samuti märksa olulisemad välispoliitilised initsiatiivid mitmetes Aasia regioonides, siis otsene “karistusoperatsioon” jääb Putini ajal ära. Noh aga tavaline lollitamine Eesti suhtes käib ju hooga edasi.
On ka väidetud, et Eesti peaks tekkinud konfliktis väljendama selgelt oma prioriteedid. Jah, aga esialgu kodus, igal juhul mitte pealetükkivalt. Peaksime aina palvetama, et lastagu meist mööda minna see karikas, st vajadus otsustavalt valida USA ja Saksa-Prantsusmaa vahel. See oleks nii nõme. Vilniuse avaldus oli ses mõttes õigesti tempereeritud, et hea tahtmise korral saab sellest lugeda välja toetust mõlemale (sic!) poolele. Kui me arvame, et mõningane ebamäärasus (resp. diplomaatilisus) “suuri” pahandab, siis on asi pigem vastupidi. Just see mõjub enamasti korrektselt või isegi väärikalt ja äratab vanemates partnerites usaldust, et tegemist pole enam poisikestega. Oli ju isegi julgeolekunõukogus Powelli kõne järgi näha, kuidas sõnavõtjad keerutasid nagu kassid ümber palava pudru. Keegi ei taha olla kaalukeeleks, mis määrab, kas jänkid saavad 9 häält 15-st kätte.
Eesti saaks näidata praegu seda, mida enamasti, s.o, välispoliitilist küpsust ja professionaalsust, mis hõlmab niihästi lepetest ja üldse õiguslikkusest kinnipidamist kui ka mitteformaalsete aspektide “kuulmist”.
“Meistri ja Margarita” alguses on stseen, kus Woland haihtub. Tema asemel ilmub Korovjev, kes õhutab jahmunud Ivani: “Karjume üheskoos “Miilits!”” Ivan läheb liimile ja karjub valju häälega, samas kui teine on vait. See meenus, kui lugesin PM-st, et anonüümseks soovida jääv ametnik oli öelnud, et enneaegu ei maksa Eestil karjuma hakata. Miks peab arukat juttu ajav inimene Eesti Vabariigis anonüümseks jääma?
Ceterum censeo. Praegu ei ole õige hetk valada välja oma pahameelt MTV, popkorni jt üleilmastumise (resp. amerikaniseerumise) jälkuste vastu.
09.02.2003
