Kuidas seletada kitarri marslasele?
1.detsembril sammuvad Nokia kontserdimaja lavale viis kitarristi ja nende järel hulk külalislauljaid ja -muusikuid (Tanel Padar, Erik Meremaa, Riho Sibul jt). Ent peaosas on siiski nemad – viis kitarripilli valdajat, oma ala tippu, kelle kõigi perekonnanimi algab veidral kombel V-tähega.
Me saatsime instrumendisangaritele – Toomas Vanem, Viktor Vassiljev, Raul Vaigla (kes on, tõepoolest, basskitarri peal), Kalle Vilpuu ja Ain Varts – kaks küsimust:
1. Kui sul tuleks seletada kellelegi, kes kitarrimängust mõhkugi ei tea ega jaga – näiteks marslasele –, mida kujutab endast kitarrimäng, siis millise näite sa tooksid?
2. Mida sa kitarristi juures kõige rohkem hindad?
Ja V-kitarristid vastasid.
Toomas Vanem
1. Kitarrimäng on eelkõige energeetika küsimus. Läbi aegade on meid paelunud ilusate asjade kogemine – päikesetõus, lillelõhn vms... Mingil hetkel tunneme sellest puudust ja püüame endale neid emotsioone ise tekitada, olgu abiks siis laul või tants, ja nimetame seda meelelahutuseks, kultuuriks, eneseväljenduseks või muuks. Kitarr on samasugune tööriist nagu pintsel maalikunstniku käes. Kitarrist on seega nii meelelahutaja kui ka kunstnik, kes loob neid emotsioone ja kelle mängus on energia, mis jõuab kuulajani. Samas pole kahtlustki, et kitarrimäng peab pakkuma rahuldust ka mängijale endale. Kui kuulaja ning mängija vahel tekib kahepoolne side, hakkavad sündima ilusad asjad... ilma kuulajata oleks kitarrimäng mõttetu.
2. Kitarristi juures hindan kõige rohkem võimekust lummata kuulajat oma mänguga! Kindlasti on oluline ka see, et kidramehel oleks teatav tehniline mänguoskus, mida on võimalik saavutada vaid järjepideva harjutamisega/õppimisega. Sealt edasi jõuame mõisteni “omanäolisus”, mis on üks olulisemaid asju üldse. Minu isiklikud lemmikud on kõik tulnud välja millegi uuega, millegi erilisega, mis eristab nad ülejäänud seltskonnast. Pole mõtet üritada matkida või järele mängida oma iidoleid, sest siis oled sa parimal juhul lihtsalt kopeerija. Originaal on alati parem kui koopia ning jääb selleks. Interpreteerimise ja tõlgendamisega on teine lugu. Alati saab asju teha omamoodi, mittetraditsiooniliselt, ja see toimib. Omanäolisus ja isikupärane sound ongi asjad mida hindan kitarrimängijate juures kõige rohkem.
Ja üks tähtis asi veel – pole oluline, millega sa mängid, vaid kuidas sa seda teed... Ja minu pärast mängi või kammipilli või luuavarrega, peaasi, et teed seda ägedalt!!!
Viktor Vassiljev
1. Inimesele (või ka marslasele), kes kitarrimängust mõhkugi ei jaga, soovitan kuulata Guthrie Govanit. Kui on võimalus tulla 1. detsembril Nokia Kontserdimajja, siis eelkõige Toomas Vanemat!
2. Hindan seda, kui kitarristil on hea tehnika ja, mis veel parem – hea muusikaline maitse. Parimas kitarristis on need kaks väärtust ühendatud.
Kalle Vilpuu
1. Kitarrimäng on teatud liiki tegevus, mis hõlmab mingit arvu keeli, mida vajutades ja puudutades, libistades, venitades, koputades, painutades, lüües jne saab tekitada helisid, mis võivad olla nii hellad kui brutaalsed, südamlikult soojad kui ka nii müstilised, et lihtsalt õudne hakkab! Tegemist on siis maagiaga.
2. Kitarristi(de) juures hindan kõige rohkem heasüdamlikkust ja sõbralikkust, alles pärast seda tulevad muud vigurid mängu.
Raul Vaigla
1. Bassimängu definitsioon saab alguse kuulajast. Kui näiteks marslasele püüda seda selgitada, tuleks esmalt mõista, mis mehikesega tegu on. Kas rahulik tüüp või vähe sõjakam? Näitan, et basskitarr ei ole sõjariist ega kujuta endast mingit ohtu (kui tüüp mingil põhjusel just madalaid sagedusi ei pelga). Seejärel väike muusikaline ekskursioon alates rock’ist, lõpetades jazz’iga, ja sinna juurde mõned bassirifid. Näiteks Creami loost “Sunshine Of Your Love”, Herbie Hancocki “Chameleonist” või Stevie Wonderi “I Wishist”. Eks siis ole näha, mis ta minuga teeb (sööb ära, ignoreerib või hakkame koos bändi tegema).
2. Suurepäraseid bassimehi eri mängustiilidega, supertehnikaga, erinevate instrumentidega – alates klassikalisest neljakeelsest bassist kuni kümnekeelsete instrumentideni välja – on palju. Seepärast hindan kõige enam muusiku omanäolisust – tema sound’i, soolode ülesehitust ja tehnikat, bassi saatefaktuuride kujundamist. Niisuguseid, minu jaoks väga häid bassimehi, polegi nii palju – Jaco Pastorius, Stanley Clarke, John Patitucci, Marcus Miller, Tony Levin on mõned näited, kelle mängu võib peaaegu alati ja eksimatult ära tunda.
Ain Varts
1. Igasuguse arusaamise ja õppimise puhul on kõige alus huvi asja vastu. Kitarri olemuse ja kitarrimängu mõistmist võiks alustada selle pilli kui instrumendi tundmaõppimisest algtõdede tasemel – pilli häälestus, konstruktsioon jne. Usun, et see, kes on proovinud juba ise mängida mõnda lihtsamat riffi või meloodiat, ka mõistab paremini, millega tegu.
2. Kitarristide juures hindan isikupära, loomingulisust, oma ideede head tehnilist teostust ja sound’i.Elektrikitarris on alati midagi veel…
Luuka evangeeliumis küsib Jeesus ühe külamehe kehasse asunud deemonilt, mis on tolle nimi, ja deemon vastab: “Leegion!” Samamoodi, hulga ja paljususe mõistete kaudu, kirjeldab ansambli Led Zeppelin kitarrist Jimmy Page ühes intervjuus bändi neljanda albumi algust – see on “kitarride armee ärkamine”, ütleb ta, tegelikult siis samuti deemonite taltsutamatu üleküllus.
Muusikalooliselt algas see kõik iseenesest ju suuresti väga praktilistel põhjustel. Kitarrimängijal näiteks mõnes 1930. aastate bigbändis läks võimendust vaja lihtsalt selleks, et oma soolosid kuuldavaks teha. Elektri jõud kulus ära olgu või sõjajärgsetel bluusmuusikutel, et kitarrikõlad kõrtsipubliku lärmist üle käiksid. Kuid õige kohe pandi tähele midagi veel – tolle elektriga laetud instrumendi üha uusi ja uusi heliefekte, ülemtoone, mürasid, kriginaid, vilinaid ja muud sellist, mis sündis justkui muusiku tahtest väljaspool ning mida sai seega käsitleda ikka vaid kui häiret ja moonutust. Muusikateoreetik Jason Toynbee kirjeldab seda kui “kõhurääkimise esteetikat” – heli inimlik allikas ja helid ise elasid tolle skeemi järgi justkui eraldi elu.
Edasine oli inimliku ja mitteinimliku mõõtme võitluse, aga ka teatava kokkulepete otsimise lugu. Valge rokk-teadvus rääkis ilmse tagamõttega üha värvikamaks legendi bluuskitarrist Robert Johnsoni kohtumisest Saatanaga ristteel kunagi 1930. aastate algul. Saatan, suurt kasvu mustanahaline mees, pani häälde Johnsoni kitarri ja andis talle – muidugi muusiku hinge vastutasuks saades – inimeste üle maagilise mõjujõu. Just seda tegelikult elektrist enesest sündinud animaalset energiat tulidki taltsutama kõik suurimad rokk-kitarristid 60. aastatest saadik. Kitarriheerose toimeloogika oli kirglik ja samas agooniline – mängida oma maise ja sureliku keha kaudu välja see, mis olemuslikult oli ebamaine; luua virtuoossuse ja stuudiotrikkide kaudu midagi, mis aitaks taltsutada deemonite väe, jah, kas või “armeeks”, nagu Page ütles.
Ja isegi kui puhtmuusikaliselt ehk polegi elektrikitarri kõla enam saladus – on ju võimalik konstrueerida sünteetilisi masinavärke, kus see sound vaid pelgalt ühe tämbrina sees –, siis kultuuriliselt ja mütoloogiliselt, olgu või ainult anakronistliku fantaasiana, ei ole see konflikt tegelikult lahendatud ega ammendatud. Nõnda et kes iganes külastab Jimi Hendrixit või Led Zeppelini või tahab lihtsalt bluusi mängida, kohtab midagi muud veel – midagi, millele tal on raske nimegi anda, midagi, mida on “leegion”. Trummarite ja klahvpillimängijatega säärast ohtu ei ole.
Tõnis Kahu
