Kuidas tegelikult poliitilist süsteemi häkkida

Pärast seda, kui möödunud nädalal tähelepanu püüdmise nimel juba ka Riigikogu komisjonis esitleti raportit märtsivalimiste võimalikust mõjutamisest, on jutud valijate manipuleerimisest muutunud haigutama ajavalt tüütuks.

„Poliitilise süsteemi häkkimine“ kõlab palju intrigeerivamalt. See lause on pärit jaanuari keskpaigas esilinastunud James Grahami telefilmis „Brexit. The Uncivil War“ peaosalist mängiva näitleja Benedict Cumberbatchi suust. See veidralt külma, rahutuks tegeva näoilmega mees sai kuulsaks Sherlock Holmesina ja mängib nüüd Dominic Cummingsit, kes oli brittide Euroopa Liidust lahkumise eduka kampaania „Vote Leave“ tegelik strateegiajuht. Film ongi reaalsetele sündmustele ja tegelastele toetuv dramatiseering sellest, kuidas EList lahkumist propageeriv „Vote Leave“ ehitas üles geniaalse kampaania, mis võitis 23. juunil 2016 toimunud referendumi.

Kui pettunud rahvas on kontrolli enda kätte võtnud, siis ei ole enam teada, millega see kõik lõpeb.

Film algab sellega, kuidas väike seltskond mõjukaid inimesi püüab organiseerida EList lahkumise mastaapset kampaaniat, sest eurovastaste rinne koosneb paljudest üksteisega kisklevatest rakukestest, kellel edu loota ei ole. Poliitikas pettunud strateegianõunik Dominic Cummings nõustub kampaaniale strateegiat looma. Kõik algab nullist ja põhineb ­startup’i mentaliteedil. ­Ülbetele vana kooli parlamendisaadikutele ütleb ta: „Me peame häkkima poliitilist süsteemi, et tagauksest sisse pääseda ja panna nad meie kasuks tööle.“ Kui need teda siis püüavad lahkuma sundida, siis šantažeerib ta kohe vastu ja lubab samast laua tagant saata pressile teate, et ELi vastase liikumise töötajad lahkuvad...

Cummingsi/Cumberbatchi veidrused, kerge autism ja nohiklik geniaalsus annavad filmile kummastava atmosfääri. Kuid olulisem on see, mida ta teeb. Ta püüab pingeliselt tunnetada seda, mida tavalised britid tegelikult mõtlevad (unustage arvamusküsitlused, inimesed ei räägi enam ammu tõtt!). Ta viib võitluse sinna, kus establishment oma lõputute ressurssidega võita ei saa – tavaliste inimeste kodudesse, kelles on pika aja jooksul kasvanud vihakobarad. Ta suunab diskussiooni immigratsiooni, majanduskriisi ja Brüsseli ülemvõimu vastu. Ta leiab kümneid miljoneid „kadunud“ valijaid komplitseeritud arvutisüsteemi abil, mis sotsiaalmeediat kasutades selgitab välja inimeste meeleolud ja meelitab nad referendumile, samas kõhklejaid referendumist eemale peletades. Ta mõtleb välja bussid, millel on lubadus säästa iga kuu brittidele 350 miljonit naela ja see tervishoiusüsteemi tagasi suunata. Ning ta mõtleb välja kõige tähtsama – loosungi „Take Back Control!“ (e.k võtame kontrolli tagasi).

Aga kui pettunud rahvas on kontrolli enda kätte võtnud, siis ei ole enam teada, kes mida kontrollib ja millega see kõik lõpeb. Seda me ju parasjagu Brexiti puhul näemegi, õnneks loožikohalt ja mitte võitlustandrilt.

PS Kes viitsib, võib YouTube’ist üles otsida reaalse Dominic Cummingsi pooletunnilise esinemise ühel seminaril, kus ta räägib, kuidas ta häkkis briti poliitilist süsteemi ja viis Brexiti pooldajad võidule. Film on lihtsalt natuke dramaatilisem, kuid sisu on sama...