KESKNE KANGELANE: Krystal Stubbs (Kirsten Dunst) on miinimumpalka teeniv veepargitöötaja, kes liitub võrkturustusfirmaga Founders American Merchandise. Foto: Vida Press
Mäletate veel, kuidas 1990ndate alguses hakkasid meile jõudma uued turundus- ja müüginipid? Üleminekuaja lehtedest võis leida ka selliseid jaburaid hüüdlauseid nagu „Tule õpi rahvusvahelist ärikeelt esperantot!“. (Ma olen siiamaani vahel kurvemal hetkel hellitanud end mõttega, kuidas keegi PÄRISELT üritas „rahvusvahelist äri“ ajada ja hakkas oma ülimegatähtsal rahvusvahelisel ärikohtumisel esperanto keelt rääkima ja mis siis saada võis). Aga ühe järgmise lainena saabusid Eestisse võrkturustusfirmad ja ei läinud sugugi kaua (õigemini, mõnede inimeste jaoks kestab see siiamaani), kui hakkasid ilmuma esmapilgul uskumatuna näivad artiklid inimestest, kes olid pannud kogu oma isikliku ja ka laenatud raha selle alla, et osta garaaž täis võlumahlu, maailma parimat tavalist hambapastat, kvantripatseid ja plastmassi mitmel kujul. Just sellest haigest maailmast räägib sari „On Becoming a God in Central Florida“ („Kuidas saada jumalaks Kesk-Floridas“).

Sarja kandev jõud on ühes Orlando veepargis miinimumpalgaga töötav pereema Krystal Stubbs, keda kehastab Kirsten Dunst. Ta teeb seda väga hästi. 37aastasest Dunstist on vormitud tegelikust vanem, vormikam ja rahvalikuma ­kõnepruugiga naine väikese lapsega, kelle abikaasa on pannud pere majanduslikule olukorrale põntsu oma suure unistusega – saada tegijaks võrkturustusfirmas Founders American Merchan­dise. Sarja jooksul jääb segaseks, mida FAM täpselt müüb, kuid nähtavasti enam-vähem kõike, mida majapidamises võib vaja minna või mitte.

FAM ei kirjelda ühte kindlat võrk­turustusfirmat, vaid on teatud koond­kuju neist. Siin on peepvainu­like motivatsioonikõnede peale üles ehitatud mull, on uhked nimetused hierarhia eri tasanditele jõudnud müügimeeste kohta, püramiidskee­mi kergelt kultuslikuks muutunud juht Obie Garbeau II ning nende tooteid ostvad ja siiralt peatse rikkuse saabumisse uskuvad inimesed. Uskumatult lollid inimesed, kelle lootus kaob viimasena. Teatavasti on turunduse üks põhitõde, et lollide rikaste asemel on suuremad käibed lollide vaeste segmendis – kuna neid on lihtsalt niivõrd palju rohkem. Teiseks ei keela ükski seadus inimestel olla loll ja seetõttu neid ka nii palju võrkturustusse tõmmatakse. Paljud inimesed arvavad, et neist võib saada edukas müüja, kuid nad ei mõista, et nemad ongi lõppjaam, kliendid, kes peavad kogu sodi ära ostma. Kõige hämmastavam on seejuures vaadata mitmete Eestiski võrkturustusega tegelevate inimeste nimesid ja näha, kui sujuv on üleminek: üks aasta müüakse võlumustikate mahla, teine aasta kvantripatseid, kolmas aasta puhkuseosakuid, neljandal kohe-kohe börsile jõudva maailma suurima veebikaubamaja aktsiaid ja tulevikus ilmselt ka elevandisitast šampooni, võluliiva ja käsitööleiba.

Kirsten Dunsti tegelaskuju alustab naiivsena, kuid jõuab pikkamööda järeldusele, et kõik ei ole õige. Ja naise viha ei tasu alahinnata. Kuigi sarja tempo käib kohati hooaja edenedes alla, on see valgustav vaatamine usulahust nimega võrkturustus. 1992. aastal toimuvas sarjas on ka üsna lustlik heliriba – saab teada, mis juhtus pärast „Stranger Thingsi“ hitte. George Clooney ja Grant Heslovi firma Smokehouse algatatud sarja režissööriks pidi algul saama Yorgos Lanthimos, kuid kahjuks sellest plaanist asja ei saanud, tulemus olnuks kindlasti veel jaburam. Igatahes on sarja juba pikendatud ka teiseks hooajaks.