Kuldne arhitektuuritrio

Karin Paulus uuris edukat noorurite arhitektuuribürood Salto.

Kõigest kolmandat aastat tegutsev Salto arhitektuuribüroo on kinni pannud paljud viimase aja esinduslikumad arhitektuurikonkursid. Nende projekti järgi tahetakse ehitada näiteks Paide spordihalli, maaülikooli võimlat, Sõmeru keskusehoonet, Skoone bastioni, Eesti Maanteemuuseumi välialasid, arhitektide kalmeala.

Ometi valmis üliandeka kolmiku – Maarja Kask (27), Karli Luik (29) ning Ralf Lõoke (28) – esimene ühine maja alles praegu. Aleksandri 35 paiknev astmeline kortermaja Karlovas on sümpaatselt äkiline. Eriti Tartu kohta. Sügisel peaks aga uksed lahti tegema veelgi tähtsam objekt (konkursiga tulnud tellimus) Tartu Kesklinna kooli uus õppekorpus, kuhu on kavandatud spordisaal, tööõpetuse ruumid, neli klassiruumi, arvutiklass, raamatukogu, õpetajate tuba ning garderoob. “Seda maja võib kasutada ka teisiti, mitte et astud uksest sisse ja ongi kõik. Maja on nagu mõnus tüüp, kes krundil vedeleb. Temast võib üle käia ja niisama suhelda,” leiab Ralf ning sama võiks vist öelda kõikide Salto teoste kohta.

Eriti mega projekt on aga Skoone bastioni kasutussevõtt. Karli: “Mõte on see, et lisatava abil oleks hästi eksponeeritud ajalooline keskkond ning moodustuksid erineva iseloomuga avalikud ruumid, seal võiks olla ka sportimisvõimalused, kohvikud.” Lisaks veel mahutaks mägi endas parklat, Rannamäe tee muutuks jalakäijate teeks ning bastioni “kurgu” asemele ning osaliselt ka praeguse autotee kohale kavandatakse muruga kaetud ühiskondlikke hooneid. Ralf: “Aga see on ainult detailplaneering ja raske on prognoosida, milliseks täpselt linnaruum kujuneb.”

Teine Tallinnas paiknev suurem projekt on seotud Ahtri tänavaga, kuhu endise Vaibaparadiisi koha peale on plaanitud kaubandus-büroo-ja-mis-iganes-kompleks. Üüratule krundile taheti veel mõni aeg tagasi teha Baltikumi suurimat spaa-hotelli, kuid arendaja äriplaan muutus. Kutsutud konkursil võitiski Salto ja Urmas Lõokese arhitektibüroo ühisloome.

Ometi ei ole rahaliselt kasulike tellimuste kõrval Salto üldsegi mitte tõsine “tootmisettevõte”.

Kuigi aastatega on saanud pikkade juustega luulelisest lõngusest Karlist trendikas kiilaspea ning noored püüavad end ka muidu karmide ehituskunnide maailmas kehtestada, pole rõõm tegemistes kadunud. Maarja ütleb, et teadlikult osaletakse konkurssidel, mida korraldatakse reeglina just avalikele hoonetele ja mis pakuvad seetõttu ka huvitavamaid väljakutseid.

Kas saltokatel pole olnud kade meel, et oma bürood varem ei teinud, kuna neist paar aastat vanemad inimesed on juba väga hästi pildil?

Maarja: “Meil on hea meel, et me oleme ühed viimased, kellel see siiski on õnnestunud. Ma kujutan ette, et meist noorematel on raskem alustada.”

Ralf: “Me ei ole päris selle laine peal olnud. Ainult väga väike osa tellimusi on otseselt kinnisvaraarendusega seotud.”

Aga teised ostavad juba purjekaid ja ehitavad omale maju.

Ralf: “Mulle lihtsalt eramus elada ja purjetada ei meeldi.”

Miks siiski nii palju konkursse, kas kõrini pole?

Ralf: “See on üks normaalsemaid viise endale tellimusi saada.”

Kas on plaanis ka edasi “tippspordiga” tegeleda? Näiteks kunstiakadeemiat kavandada?
Ralf: “Jah, ikka, muidu nüristuks ära.”

Kaks konkurssi, mille mittevõitmise üle Salto arhitektid kurvastavad, on loomaaia Läänevärava kavand amine (tahtsid teha pealt haljastatud ning käidava laguunilaadse sissepääsuhoone) ning Tartu Laia tänava sild.

Trio hea sõber ajakirja Ehituskunst peatoimetaja Ingrid Ruudi leiab: “Snoobid on kahtlemata kõik kolm. Aga kuna see kombineerub väärt oskusega mitte võtta end ülipadutõsiselt, siis, ma arvan, pole klantsilt kandiliseks muutumise ohtu silmapiirilgi. Ja šiki poosi varjus sisaldub ka üksjagu head vana kooli soojust.”

Tõesti, iga kunstnik on loomu poolest edev, kuid Salto-tüüpide edevus ei avane Kosmose, Koko ning Hannes Praksi tegemiste moodi “palun kirjutage minust” stiilis majades, vaid läbimõeldud ruumiprogrammi tundlikus vormistamises. Või nagu arhitektuuriguru Tiit Trummal Paide spordihoone kavandit iseloomustab: “Plastiline maht, arhitektuurikeele ruumiline väljendusrikkus ning eripära.”

Kuigi Ralf oma arhitektidest vanematelt, isa Urmaselt ning emalt, Eesti üheks parimaks tegijaks peetavalt Marikalt, teadlikku šnitivõtmist eitab, siis teatud sarnasust võiks isegi märgata. Cool minimalistlik elegants ehk.

Urmas Lõokesega on teinud Salto ka koostööd. Ralf: “Isa oskab väga hästi inimestega suhelda ja meid usaldab ka. Tiinekate firmal on ju ikka probleeme, siis on kedagi asjalikumat appi vaja.”
Aga ema büroo Okas-Lõoke?

“Ei. Neil on hästi tugevad egod kõik nagu meilgi. Aga kogenud inimestelt on väga hea nõu küsida.”

Esikohtade kullast ja karrast hoolimata – kuid ealistest iseärasustest johtuvalt – on Salto õnneks veel siiski täiesti rutiinivaba ettevõtmine. Ingrid Ruudi: “Salto sünd tähendas mulle vähemalt ühte magamata ööd, kui Ralf ja Karli meie ajutisel üüripinnal öö otsa Telliskivi kvartali konkurssi tegid, ärkvel püsimiseks sada pluss n korda järjest J.M.K.E. lugu “Mul on pohhui” (või oli sel mingi teine pealkiri, see oli igatahes mu poolund läbiv põhisõnum) kuulates. Aga tegelikult pole neil nii “pohhui” midagi. Töö sai valmis, tavapärases napis graafikus. Ja ka hulk järgmisi. Kuigi esialgu tundus, et erinevamaid inimesi kui need kaks annab otsida – üks kriitilise meelega perfektsionist, teine rahutu hedonist. Aeg on näidanud, et nii polaarne see asi nüüd ka pole ja küllap lisab Maarja sinna täpselt vajaliku kolmanda raskuspunkti. Täies kolm-pead-nagu-üks harmoonias nad kindlasti ei toimi ja hea ongi.”

Selle, miks koos hakati tegutsema ja mitte hoopis eraldi FIEdena, võtab ilusti kokku Karli: “ Nii on nagu kolm filtrit, kust iga projekt peab läbi käima.” Maar­ja: “Lõbusam on. Kui oled üksi ja on kõik need mured – tähtajad ja lepingud – kaelas, siis on raske.”

Bioloogidest vanematega Karli on õppinud lisaks arhitektuurile selliseid hirmsaid asju nagu semiootika, inimgeograafia ning soouuringud. Kas sellest on olnud kasu? Luik: “Laiemast silmaringist on ikka kasu.”

“Kas püüad nende teaduste ­saavutusi ka kuidagi arhitektuuris rakendada?”

“Otseselt mitte, aga arhitektuur peab olema ikka suhteliselt inimlik.”

Ja semiootika?

Karli: “Lähtuda tähenduslikkusest ruumis on väga libe tee. Pigem oleme püüdnud erinevate ruumiliste kvaliteetide kaudu luua keskkonda.”

Kuigi kõik kolm on väljamaal stažeerinud, möönab Ralf: “Ameerikas õppides sain teada, et EKA tase on ikka väga hea.” Taanis tudeerinud Maarj a ning Prantsusmaal ja Ungaris olnud Karli noogutavad.

Kust ideed tulevad? Hollandist? Rem Koolhaasi raamatutest?

Ralf: “Seda meiega veel loodetavasti juhtunud pole.”

Maarja: “Pigem sellest kohast, kuhu maja peaks tulema.”
Iseäranis kohaspetsiifilistest projektidest on Saltol praegu pooleli maanteemuuseumi maastikualade kujundus. Lisaks on Maarja jõudumööda koos emaga – kelleks kujur Anu Põder – osa võtnud skulptuurikonkurssidest. Eriti rahul on ta 2005. aastal II koha saanud Eesti-Soome-Ahvenamaa kultuurisilda tähistava mälestusmärgi ideekavandiga, mis oli nii väga lihtne kui ka hästi sümboolne: “Graniidi paljandik, mille keskel oleks paas.”

Praegu on triol pooleli ka üks Riia autokeskus. “See on nagu lahtine präänik, kus autosalong ja sisehoovi all autoremont. Taga paistab kõrgem büroopool, mis teeb maja nähtavaks,” seletab Ralf põhiideed.

Huvitavam on vahest maaülikooli spordihoone Tartus. Maarja: “Kogu ülikooli kompleks on väga laiali. Meie sidusime oma maja kõige rohkem oja ja ümbritseva maastikuga. Ehitis läheb pooleldi maa sisse.”

Kui uurida, millise hoone autorid tahaks noorarhitektid ise olla, siis võtab maad vaikus ja lõpuks ei kuule ei villa Mairea, Rahvusraamatukogu ega Pariisi Jumalaema kiriku nime. “Ei taha ühegi võõra maja arhitekt olla,” arvab Ralf.

Mis on Salto edu saladus, ei saa ma banaalsusest hoiduda.

Maarja Kask: “Me teeme seda, mida meile meeldib teha. Meil on seda lõbus teha. On ju nii?”

 

Salto konkursivõidud

2007    

• Äri- ja büroohoone Ahtri 3 (koos Urmas Lõokese arhitektibürooga Eesti Maaülikooli spordihoone)

2006   

• Paide spordihall
• Tartus Riia 20, Riia 22, Era 3 ja Filosoofi 2a kruntide planeering

2005   

• Tartu Kesklinna kooli juurde­ehitis
• Eesti Arhitektide Liidu kalmeala
• Skoone bastioni taas­kasutuselevõtu idee

2004   

• Sõmeru keskushoone
• Pärnu kergejõustiku­maneež

Lisaks 13 teist ja 7 kolmandat preemiat.

Arhitekt Tõnis Kimmel, miks sulle Aleksandri 35 maja meeldib?

• Ebakonventsionaalse kujuga fassaadid. Veidi on tunda 60ndate–70ndate abstraktse postmoderna vaimu... nagu Tartu Arhitekti tänaval.... Siin on midagi avangardset Tartu jaoks.
• See, kuis nad seonduvad maja ümbritsevaga. Rõõmus kollane maht, mis igalt poolt jääb hoovi – selles mõttes ei tüki tänavapildis esile, samas on julge. Hoone asukohta arvestades (garaažide taga hoovis) oleks oodanud arendaja poolt pigem mittemidagiütlevat kasti.
• Avarad rõdud – Karlova ja Aleksandri tänava miljööalade piiril tekib küll kortereid tihedalt, aga eluviis, mida seal harrastada, on suht sarnane miljööaladega.
• Rõdupiirded on läbi lahendatud ja leitud huvitav uudsena mõjuv lahendus.
• Julge värvikasutus keset halli kulunud linna.