Kui Karlo Funk 2006. aastal Jaak Lõhmuselt Eesti Filmi Sihtasutuse peaeksperdi posti üle võttis, avaldas ta Sirbis oma esimese avaliku pöördumise. “Eesti filmide teemavalikus on ajalugu olnud sedavõrd olulisel kohal, et kaasaeg kipub kahe silma vahele jääma. Samal ajal ainuüksi Eesti ajakirjandus suudab vahendada piisavalt lugusid, milles on rohkem kui pelk uudisväärtus. Seetõttu olekski paras lõpetuseks kutsuda Eesti filmitegijaid üles panustama mitte niivõrd tublisse käsitöösse, mida eestlane loomuomaselt niigi hästi valdab, vaid mõtlemisse ja uute ideede otsingusse.” Üleskutse tehtud, tõmmati koos samuti värskelt ametisse kinnitatud EFSi tegevjuhi Marge Liiskega paks nahk selga ja sukelduti EFSi peaülesande täitmisse, mis ei ole midagi muud kui Eesti rahvusliku filmikultuuri ja -tööstuse arengu soodustamine ja toetamine. Järgmisi pöördumisi või avalikke sõnavõtte EFSi filmipoliitika teemadel saab paraku ühe käe sõrmedel üles lugeda – küllap see on üks põhjusi, miks läinudkolmapäevasel mängufilmikonverentsil jäid kõlama mõtted, et “efsa on end tootjatest distantseerinud”, “efsa peaeksperdi juurde minek on nagu bojaari palge ette ilmumine”, “efsa ei vastuta mitte millegi eest” jne. Headel aegadel, kui põnevad debüüdid üksteise järel rahvusvahelisel areenil auhindu noppisid, ei kostnud nurinad EFSa suunas juubeldamise seest välja. Nüüd, kui aplaus on vaibunud, vaadatakse üksteisele terasemalt otsa ja küsitakse, kas kuskil on tehtud viga. Sel kevadel kinnitati Karlo teiseks hooajaks peaeksperdi ametisse. Pilved tema pea kohal on masuga kooskõlas tõmbunud tumedamaks, aga Karlol on tagataskust võtta sellised relvad nagu ülim tasakaalukus ja suur emotsionaalne intelligents ja suurepärane huumorimeel, millega ta põrmustab kõik halvasti argumenteeritud ja äkkvihas välja prahvatatud süüdistused. Vastupidi kriitikuile, kes ihalevad näha igas režissööris geeniust ja on seetõttu tihti oma ülearu kõrgele aetud ootuste tõttu tulemuses samavõrd pettunud, teab Karlo, et autorid ja lood võrsuvad endiselt nendestsamadest Eesti inimestest, kelle tõenäosus osutuda suureks andeks tuleneb võrdlemisi lihtsast suhtest siinse elanike arvu ja filmikeskkonna soodustavate tegurite puudumise vahel. Muide, kas te ikka teadsite, et Kultuuriministeeriumi eelarvest moodustab toetus filmile umbes sama suure osa kui muinsuskaitse, olles kaks korda väiksem toetusest muuseumidele, kolm korda väiksem toetusest teatritele ja neli korda väiksem toetusest muusikale. Brittide riikliku filmirahastamise analoogi, UK Film Councili tulevik on ebamäärane. Kas meie kujutaksime ette elu ilma EFSita? Mina küll kujutan. Miks mitte. Siis võib juhtuda nagu Venemaal – kus kultuuriministeerium valib majanduslike tulemuste põhjal välja kuus-seitse firmat ja annab neile raha ja vabad käed. Aga trikk on selles, et Venemaal tõesti osatakse kommertsfilmi teha, neil on oskused seda müüa jne. Eestis on meil praktiliselt ainult üks lollikindel edu valem – ajalooline film suurkujust. Mis siis oleks selle vabaturu tulemus – ühel hetkel meil ei olekski kinos muud kui paar-kolm ajaloolist filmi ja kogu lugu – sest publiku eelistuste valguses ei saaks suurtootjatel olla mingit huvi teha midagi uut ja rabavat. See on täiesti mõeldav eksperiment. Ma ütlen seda nüüd utreeritult – see ei vasta ühegi konkreetse firma puhul täielikult tõele –, aga tootja huvi on toota. Teha üks film valmis ja lasta ta formaalselt kinno ära ja alustada uue filmi tegemist. Selline teatav ükskõiksus levi suhtes on Euroopas tegelikult olemas. Aga jah, otsest vajadust filmitegemist riigi kontrolli all hoida ei ole – selle võib muuta ka vabaturuks ja siis on sellel selged tagajärjed. Kust see initsiatiiv alternatiivide leidmiseks peaks tulema? Sihtasutuselt? Loomeliitudelt? Filminõunikult ka – aga tema on riigisüsteemis sees ja teab väga hästi, et rahandusministeerium paneb sellele käe ette. Niimoodi ülespoole liikudes jõuamegi parempoolse maksupoliitikani välja, mis ei luba mitte mingisuguseid erisusi. Praegu võib jääda mulje, nagu ei võtaks me midagi konverentsil tehtud kriitikast omaks. Kõigis ülesastumistes on oma tõde ja sellest konverentsist ei saa järjekordset vastuoluliste ootuste purset, mis pärast täielikult vaibub. Kui filmikeskkond jõuab omavahel kokkuleppele, mida ja millistel tingimustel oodatakse, pole mingit küsimust ideid ellu rakendada. Probleem on nende ülesastumiste valguses aga rohkem selles, et konkreetseid ettepanekuid ei olnud. Me siis katsume hoolsalt jälle ridade vahelt lugeda, mida meilt oodatakse
« Avalehele 3 Kommentaari