29.02.2008, 00:00
Küliskäijatega võidu jooksmas
Indrek S. Einberg pani kirja, kuidas Veiko Tamjärv (tõsi, erilise eduta) maailma parima kutsari tiitli pärast Okeaanias võistlemas käis.
Austraalia on kaugel. Reis sinna küpsetab inimesest väga lepliku
olendi. Kui Eesti kaheliikmeline traavidelegatsioon mullu 31. oktoobri
õhtul lõpuks Melbourne’i jõudis, oli päris
ükskõik, mitu tärni on majutuskohal. Tõtt-öelda
võinuks need tärnid ülepea olemata olla.
Voodi! Voodi
oli see, mis tegelikult luges. Selline armas ja nelja jalaga. Aga enne kui
selle koduloomaga lähemat tutvust sai teha, tuli natuke veel kannatada.
Elukutseliste traavikutsarite maailmameistrivõistlus 2007
tahtis avamist. Commodore’i hotelli suures saalis peeti kõnesid ja
tutvustati võitlejaid. Ameeriklased olid kohale vajunud muidugi
kõige suurema delegatsiooniga. Aga ega soomlasedki neile suurt alla
jäänud.
Venemaalt oli kohal elav legend Anna Polžunova. Ei
kedagi rohkem. Nimelt on venelastel komme oma organisatsioonide etteotsa valida
isikuid, kellele tsiviliseeritud riikide viisat on peaaegu võimatu
hankida. Nõnda jäid ka nüüd Venemaa traaviorganisatsiooni
kõige tähtsamad ninad ilma Austraalia viisata.
Aga siis
said kõned läbi, päev öösse ja sportlased koti
peale.
Novembrikuu esimene hommik näitas end nagu keskmine
eestimaine aprill. Pilvine, tuuline ja külm mis külm. Aga hoolimata
külmast on Melbourne ülimalt mõnus linn. Linna keskpunkt on
Keskvaksal. Millalgi on Keskvaksali ümbrusse hakatud rajama
pilvelõhkujatega moodsat linnasüdant. Õnneks on see hoog
austraallastel aga ruttu üle läinud. Linnasüdant on mõne
kvartali jagu ja kõik ülejäänu on eeslinn. Tillukesed
ühekorruselised majad tillukestes aedades. Puitpitsi ja muid armsaid
kaunistusi jätkub rohkelt. Pitsistatud eeslinn laskub ookeani suunas, et
lõppeda jahmatavalt laia rannaga.
Siin-seal jääb
silma muule ja neil konutab kümneid õngehulle. See vaikne
vennaskond on kogu maailmas ühesugune. Lõikavat edelatuult
trotsides hüpnotiseerivad nad tundide kaupa oma õngevibude otsi.
Ning aeg-ajalt saab keegi kala ka.
Aeg tiksus üha lõuna
poole ja seejärel tuligi sõita esimesse võistluspaika
Cranbourne’i hipodroomile.
Üksiti toimus siin Euroopast
tulnud võistlejate esmakohtumine teldritega. Euroopa hipodroomidel
nimelt ei näe hobuseid, kes liigutavad oma ühe külje
jäsemeid ühes suunas ja korraga.
“Ega me ei teadnud
küll, mida neist teldritest oodata, ja eks reeglid ole seal ka
erinevad,” tunnistas Veiko hiljem. Kõigepealt torkas Austraalias
silma see, et hobuseid ei soojendata. Lähevad starti, nagu nad on, ja eks
nad natuke kanged on küll. Turvavest oli kohustuslik ja nii nägid
kõik võistlejad välja nagu kubujussid. Raja veeres kappasid
ringi punaste kuubedega ratsanikud. Kui kutsaril oli vaja mõnd rihma
või aasa kinnitada, tuli vaid sõita ratsaniku juurde. Tema hoidis
siis traavlit, kuniks vajalikud toimetused tehtud.
Avapäev
lõppes eurooplastele nigelalt. Kokkuvõttes olid Okeaania
sõitjad ja ameeriklased kõik eesotsas. Norralane Eirik Hoitomt
suutis vaid viiendana püsida. Ülejäänud eurooplased
puselesid tema seljataga.
Reede oli võistlusvaba ja
kõik see mees karjatati uhkesse National Rhododendron Gardenisse. See on
lahmakas lillepark, kus saab näha meilgi tuntud ilutaimi. Aga siin on nad
suuremad. Nad on kohe hiigelsuured. Kõige kohal kõrguvad
eukalüptid, mille ladvad kadusid sõna otseses mõttes
pilvisse. Päev oli nimelt udune ja sompus ning nende, aastas kolme meetri
jagu kasvavate puude ladvad udust välja ei paistnudki.
Võistluste tein
e päev toimus ühel esinduslikumal hipodroomil – Mooney Valleys,
päris Melbourne’i külje all. Ja siin selgus põhjus, miks
kogu Melbourne tundus vaikne ja kuidagi hõredalt rahvastatud. Elanikud
kogunesid hipodroomile. Tegelikult elas kogu Austraalia neil päevil
hipodroomidel. Novembri esimene teisipäev oli juba ukse ees ja see on kogu
Austraalias riiklik püha ning vaba päev. Nõnda juba aastast
1870. Tööle ei läheks nagunii mitte keegi. Novembri esimene
teisipäev on nimelt Melbourne’i Karika päev. Melbourne’i
Karikavõistlus avab kogu Austraalias hobuvõiduajamiste hooaja ja
tuleb tunnistada, et kogu novembri esimene nädal paistab justkui mingi
täiskasvanute koolivaheaeg olevat, sest elanikkond tungleb
võiduajamistel ja veab kihla. Esmamulje on selline, et austraallased
veavad ülepea kõigele kihla, mis vähegi liigub, kui
muruniidukid ja kilpkonnad välja arvata. Kui hobustarte Austraalias
parasjagu pole, asendavad neid kindlasti koerte võiduajamised.
Melbourne’i Karika teisipäeva hommikul pakiti kogu seltskond
lennukisse ja algas teekond Uus-Meremaa Lõunasaarele Christchurchi. Kuna
võistluste korraldajad olid endale eesmärgiks seadnud “Ei
ühtegi liiga puhanud külalist”, kutsuti kogu seltskond joonelt
15 hektari suurusse roosiaeda, kus enam-vähem 15 hektarit oligi rooside
päralt. Aga roosid või ei, Uus-Meremaa ilmad olid eriti siidised ja
seetõttu jättis kogu saar erakordselt paradiisliku mulje.
Lisaks oskasid uusmeremaalased pakkuda ka selliseid meelelahutusi, nagu
eestlased varem näinud polnud. Oli suur ja põnev traavimuuseum, aga
ka üks lapiline krants, kes esitas turistidele kõike, mida korralik
lambakoer peab oskama. Ja tõesti, lammastega tegi see loom seitse
imet.
Enne viimaseid starte oli selge, et medalitele pretendeerivad vaid
kolm kutsarit – belglane, rootslane ja uusmeremaalane –, sest
teised võistlejad jäid neist juba liiga kaugele maha.
Selgeks sai ka see, et Veiko jääb viimaseks. Eelviimasest
võistlejast lahutas teda ületamatu punktihulk.
Oma
viimase stardi lõpetas Veiko viimasena hobusel nimega More Than Happy.