Kunst, mis pole cool, vaid kurb

Eero Epner portreteerib maalikunstnik Tõnis Saadoja.

Uksele kleebitud fotod. Mõned plakatid. Tühi must slaidimasin. Madal treppredel. Aknalaual kätekreem. Seinte ülaserva riputatud monokroomsed maalid. Puhtus. Miski siin ateljees ei ole vastuolus Tõnis Saadoja (38) töödega, ruum tema ümber tuletab meelde ka tema maalid, mis meenutavad sageli pimedusest välja puhastatud kaadreid, kus banaalsed esemed kõnelevad meiega rahulikult, poeetiliselt, hüljatu vaikse kurbusega. Nii meie enda kui maalikunsti minevik on alati kohal, ladestunud kihid sulanduvad küünlaks, poolikuks fotoks või puulatvadeks, ent alati mingisuguses uues suhtes, teistsuguses kombinatoorikas, nagu pandaks kõigile tuttavad pusletükid ikka ja jälle kokku veidi teistmoodi − sest ilmselt just nii sünnibki inimlik isikupära.