Kunst, tõde ja poliitika
1958. aastal kirjutasin ma nii:
“Pole olemas selgeid vahesid reaalse ja mittereaalse vahel ega tõese ja vale vahel. Mõni asi ei ole ilmtingimata tõene ega vale, ta võib olla nii tõene kui ka vale.”
Ma arvan, et see ütlus peab praegugi paika ja et kunsti kaudu reaalsust avastades kehtib see ka praegu. Niisiis kirjanikuna ma nõustun selle väitega, aga kodanikuna ma ei saa sellega nõustuda. Kodanikuna pean ma endalt küsima: Mis on tõde? Mis on vale?
Draamakunstis on tõde alati tabamatu. Päriselt me ei jõuagi selleni, aga vajadus sunnib tagant. Just otsing ise on kahtlemata kogu toimingu käivitav jõud. Otsida tuleb. Tihtipeale me satume tõe peale pimedas kobades, põrkame temaga kokku või siis üksnes näeme mõnd kujundit või siluetti mööda vilksamas, mis tundub vastavat tõele, sageli ilma et seda ise taipaksimegi. Aga tegelik tõde on, et draamakunstis ei ole kunagi võimalik leida üht ja ainsat tõde. Neid on palju. Need tõed trotsivad üksteist, välistavad, peegeldavad, väldivad, õrritavad üksteist, ei näe teisi. Mõnikord on tunne, et hetkeks on tõde juba peos, siis pudeneb see sõrmede vahelt ja kaob.
Minult on tihti küsitud, kuidas mu näidendid sündisid. Ma ei oska öelda. Samuti ei oska ma oma näidendeid lühidalt ära seletada; ma võin ainult öelda, mis nendes juhtus. Nad rääkisid seda ja seda. Tegid seda ja seda.
Enamik näidendeid saab alguse repliigist, sõnast või kujutluspildist. Sõnale järgneb sageli üsna varsti pilt. Ma toon kaks näidet, kuidas täiesti ootamatult turgatas mulle pähe repliik, millele järgnes pilt, millele siis järgnesin ma ise.
Need on näidendid “Kojutulek” ja “Vanad ajad”. “Kojutulek” algab repliigiga “Kuhu sa käärid panid?”. “Vanad ajad” algab: “Tume.”
Kummalgi juhul ei teadnud ma rohkem midagi.
Esimesel juhul keegi ilmselt otsis kääre ja küsis nende kohta kelleltki, keda ta kahtlustas, et see oli nad ära näpanud. Aga kuidagimoodi ma teadsin, et sellele, kellelt küsiti, ei läinud korda ei käärid ega ka küsija.
“Tume” näis olevat öeldud kellegi juuste värvi, naise juuste värvi kohta, ja oli vastus mingile küsimusele. Mõlemal korral ma tundsin vajadust edasi uurida. Edasi tuli kõik visuaalselt, hästi aegamööda pimedusest välja valguse kätte.
Ma alustan näidendit alati tegelastega A, B ja C.
Näidendis, mille nimeks sai “Kojutulek”, nägin ma, kuidas üks mees tuleb kõledasse tuppa ja küsib oma küsimuse ühelt nooremalt mehelt, kes istub inetul sohval ja loeb spordilehte. Miskipärast mulle tundus, et A on isa ja B on tema poeg, aga mul polnud tõendeid. Aga siiski sai see mõne aja pärast kinnitust, kui B (kellest hiljem sai Lenny) ütleb A-le (kellest sai Max): “Isa, kas ma tohiksin teemat vahetada? Ma tahtsin midagi küsida. See toit, mida me ennist sõime, mis selle nimi on? Kuidas sa seda nimetad? Äkki sa ostad endale koera? Sest sa teed koeratoitu. Päriselt. Sinu söök on nagu koertele tehtud.” Niisiis kuna B nimetab A-d isaks, tundus loogiline, et nad on isa ja poeg. A oli ka arusaadavalt toidutegija ning tema toitusid ei hinnatud kuigi kõrgelt. Kas see pidi tähendama, et ema ei ole? Ma ei teadnud. Aga nagu ma tookord endale ütlesin – algus ei tunne kunagi lõppu.
“Tume.” Suur aken. Õhtutaevas. Mees, A (kellest hiljem sai Deeley) ja naine (kellest sai Kate) istuvad kokteililauas. “Paks või kõhn?” küsib mees. Kellest nad räägivad? Aga siis ma näen akna juures seismas teist naist, C-d (kellest sai Anna), teistsuguses valguses, seljaga nende poole, tumedate juustega.
See on kummaline hetk, kui sünnivad tegelased, keda seni polnud. Mis järgneb, on katkendlik, ebaselge, koguni hallutsinatoorne, ehkki vahel võib olla ka pidurdamatu laviin. Autori positsioon on veider. Teatud mõttes ei taha tegelased teda omaks võtta. Tegelased hakkavad talle vastu, nendega on raske toime tulla, nad ei lase end sõnastada. Mingil juhul ei saa neid kamandada. Teataval määral toimub nendega üks lõpmatu kassi ja hiire mäng, pimesikk, peitus. Aga viimaks selgub, et sul on lihast ja verest inimesed, kellel on oma tahe ja oma tundemaailm, kes koosnevad osistest, mida ei saa muuta, manipuleerida, moonutada.
Niisiis kunstis on keel alati äärmiselt mitmemõtteline vahend, vesiliiv, batuut, jääkiht tiigil, mis võib iga hetk autori jalge all järele anda.
Aga nagu ma juba ütlesin, tõe otsimisest ei tohi loobuda. Siin ei saa vaheajale minna, midagi edasi lükata. See nõuab pealehakkamist, alati ja kohe.
Poliitiline teater sisaldab hoopis teistsugust probleemistikku. Iga hinna eest tuleb vältida epistlilugemist. Põhiline on objektiivsus. Tegelastel tuleb lasta vabalt hingata. Autor ei tohi neid oma maitse või kalduvuste või eelarvamuste järgi piirata ega suruda. Ta peab olema valmis lähenema neile paljude eri nurkade alt, kogu ahistamata perspektiivide mitmekesisuses, võibolla neid küll vahel ootamatult tabades, aga sellegipoolest pakkudes neile vabadust valida oma tee. Alati see ei õnnestu. Ja poliitilise satiiri puhul muidugi ei kehti ükski neist ettekirjutustest, vaid seal on kõik täpselt vastupidi, mis ongi tema funktsioon.
Näidendi “Sünnipäevapidu” puhul mulle tundub, et ma lasen võimalikkuse tihedas metsas käiku terve võimaluste spaleeri, enne kui viimaks keskendun alistamise aktile.
“Mägede keel” ei taotlegi sääraseid avaraid võimalusi. See on jõhker, lühike ja inetu tükk. Aga sõduritest tegelased saavad seal lustida küll. Vahel kiputakse ära unustama, et piinajad tüdinevad ruttu. Nad vajavad üksjagu nalja, et endal tuju üleval hoida. Seda on näidanud ju ka sündmused Bagdadi Abu Ghraibi vanglas. “Mägede keel” kestab ainult 20 minutit, aga ta võiks kesta tunde ja tunde, ikka edasi ja edasi, sama pidevalt korduv mudel, aina edasi, tunde ja tunde.
“Mullast võetud” aga tundub hoopis toimuvat vee all. Uppuv naine, käsi lainete vahel püsti, silmist kadumas, sirutab kätt teiste järele, aga kedagi ei ole, ei vee peal ega vee all, ainult ujuvad varjud, peegeldused – eksinud tegelane üleujutatud maal, suutmata päästa end hävingust, mis näis puudutavat ainult teisi.
Aga kuna teised on surnud, tuleb temalgi surra.
Poliitika keel, mida kasutavad poliitikud, ei ulatu kunagi sellele pinnale, sest enamik poliitikuid pole, nagu olemasolevad tõendid näitavad, huvitatud tõest, vaid võimust ja selle võimu säilimisest. Selle võimu säilimiseks on vaja, et inimesed elaksid teadmatuses, et nad ei teaks tõde, isegi seda, mis puudutab nende oma elu. Seetõttu on meie ümber hiiglaslik valede kangas, millega meid toidetakse.
Nagu viimne kui üks siinolijatest teab, õigustati Iraagi invasiooni sellega, et Saddam Husseinil olevat äärmiselt ohtlik massihävitusrelvade varu, millest üks osa on tulistamisvalmis 45 minuti jooksul ja võimeline põhjustama kohutavat laastamist. Meile kinnitati, et see on tõde. Ei olnud tõde. Öeldi, et Iraak on seotud al-Qiaidaga ja on kaasvastutav New Yorgi 2001. aasta 11. septembri koleduste eest. Meile kinnitati, et see on tõde. Ei olnud. Meile öeldi, et Iraak ohustab ülemaailmset julgeolekut. Kinnitati, et see on tõde. Ei olnud.
Tõde on hoopis teistsugune. Tõde on seotud sellega, kuidas Ameerika Ühendriigid näevad oma rolli maailmas ja kuidas nad otsustavad seda kehastada.
Aga enne, kui ma tulen uuesti olevikku, tahaksin ma vaadata tagasi lähiminevikku, mille all ma pean silmas Ühendriikide Teise maailmasõja järgset välispoliitikat. Mulle tundub, et me oleme kohustatud uurima seda ajajärku vähemasti pisutki lähemalt, kuigi aeg seab siin omad piirid.
Kõik teavad, mis juhtus pärast sõda Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas: süsteemikindel jõhkrus, üldlevinud metsikused, iseseisva mõtlemise räige mahasurumine. Kõik see on hästi dokumenteeritud ja tõestatud.
Ent minu väide on, et USA kuriteod samast ajavahemikust on ainult pealiskaudselt jäädvustatud, rääkimata dokumenteerimisest, rääkimata teadvustamisest, rääkimata üldse kuritegudeks nimetamisest. Ma arvan, et sellega tuleb tegelda ja et tõel on maailmas praegu toimuvaga oluline seos. Ehkki Nõukogude Liidu olemasolu oli teatud määral pidur, näitas USA tegutsemine kogu maailmas selgesti, et ta arvas endal olevat täiesti vaba voli.
Suveräänse riigi otsene ründamine pole tegelikult kuulunud Ameerika lemmikvõtete hulka. Peamiselt on eelistatud niinimetatud “väheintensiivseid konflikte”. Väheintensiivne konflikt tähendab, et tuhanded inimesed surevad, aga aeglasemalt kui siis, kui neid ühe korraga pommitada. See tähendab maa südamiku nakatamist, pahaloomulise kasvaja tekitamist ja jälgimist, kuidas mädanik pakatab. Kui rahvarämps on alistatud – või surnuks pekstud, mis teeb sama välja - , ja omad sõbrad, sõjaväelased ja suurfirmad mõnusalt pukis istuvad, siis tullakse kaamera ette ja öeldakse, et see on demokraatia võit. Niisugune oli neil aastatel USA tavaline välispoliitika.
Väga tähendusrikas oli Nicaragua tragöödia. Ma tahan esitada selle siinkohal kui mõjuva näite sellest, millisena Ameerika nägi ja näeb ka praegu oma rolli maailmas.
Ma viibisin 1980. aastate lõpul ühel koosolekul USA Londoni saatkonnas.
Ühendriikide Kongress valmistus parajasti otsustama, kas anda contratele Nicaragua riigi vastu võitlemiseks raha juurde. Mina kuulusin delegatsiooni, mis kaitses Nicaraguat, aga selle delegatsiooni kõige tähtsam esindaja oli preester John Metcalf. USA poolt esindas Raymond Seitz (tol ajal suursaadiku esimene abi, hilisem suursaadik). Preester Metcalf ütles: “Sir, mul on kogudus Põhja-Nicaraguas. Mu koguduse rahvas ehitas kooli, tervisekeskuse, kultuurikeskuse. Me oleme elanud rahus. Mõni kuu tagasi ründas meid contrate armee. Nad purustasid kõik – kooli, tervisekeskuse, kultuurikeskuse. Haiglaõed ja õpetajad vägistati, arstid tapeti kõige jõhkramal kombel. Nad käitusid nagu metslased. Palun nõudke, et USA valitsus loobuks sellise šokeeriva terrori toetamisest.”
Raymond Seitzil oli väga hea maine, teda peeti arukaks, vastutusvõimeliseks ja äärmiselt haritud meheks. Diplomaatilistes ringides peeti temast väga lugu. Ta kuulas, pidas pausi ja ütles siis väga tõsiselt: “Isa, teate mis. Sõjas kannatavad alati süütud.” Vaikus oli jäine. Me vaatasime talle otsa. Tal ei pilkunud silm ka mitte.
Tõepoolest, süütud kannatavadki alati.
Viimaks ütles keegi: “Aga antud juhul olid need “süütud inimesed” teie valitsuse rahalise abiga toime pandud võika roima ohvrid, ja see oli üks paljudest. Kui Kongress annab contratele raha juurde, siis sellised roimad jätkuvad edaspidigi. Kas pole? Kas mitte ei ole teie valitsus seega süüdi suveräänse riigi kodanike mõrvamises ja hävitamises?”
Seitz ei lasknud end kõigutada. “Ma ei saa nõustuda, et esitatud faktid kinnitaksid teie väiteid.”
Saatkonnast lahkumisel ütles keegi ameeriklasest assistent mulle, et talle meeldivad minu näidendid. Ma ei vastanud midagi.
Tahaksin teile meenutada, et umbes sel ajal esines president Reagan järgmise avaldusega: “Contrad on meie riigi asutajate moraalsed võrdkujud.”
Ühendriigid toetasid üle 40 aasta Nicaraguas jõhkrat Somoza diktatuuri. Nikaraagua rahvas kukutas selle režiimi 1979. aastal sandinistide juhtimisel suurejoonelise rahvaülestõusuga.
Sandinistid polnud sugugi täiuslikud. Nendes oli üksjagu ülbust ja nende poliitiline filosoofia sisaldas hulga vasturääkivusi. Aga nad olid intelligentsed, arukad ja tsiviliseeritud. Nad asusid rajama stabiilset ausat pluralistlikku ühiskonda. Kaotati surmanuhtlus. Sajad tuhanded vaesed maainimesed pääsesid surmasuust. Üle saja tuhande perekonna sai maad. Ehitati kaks tuhat kooli. Suurejoonelise kirjaoskuskampaania abil vähendati kirjaoskamatute hulka vähem kui ühe seitsmendikuni rahvaarvust. Seati sisse tasuta haridus ja tervishoid. Väikelaste surevus kahanes kolmandiku võrra. Likvideeriti lastehalvatus.
Ühendriigid kuulutasid need saavutused marksistide-leninlaste õõnestustööks. USA valitsuse meelest oli see ohtlik eeskuju. Kui Nikaraagual lastakse luua ühiskondliku ja majandusliku õigluse alused, kui tal lastakse tõsta tervishoiu ja haridustaset ja saavutada ühiskondlik üksmeel ja rahvuslik enesehinnang, siis esitaksid naabermaad samad küsimused ja käituksid samuti. Muidugi käis sel ajal ka äge võitlus status quo vastu El salvadoris.
Ma rääkisin eelpool meid ümbritsevast “valede kangast”. President Reagan kirjeldas Nicaraguat tavaliselt ikka kui “totalitaarset piinakambrit”. Meedia ja kahtlemata ka Briti valitsus käsitasid seda kui täpset ja tõetruud hinnangut. Aga tegelikult ei ole sandinistide valitsuse ajast ühtki tõendit mahalaskmistest. Piinamistest pole ühtki tõendit. Ühtki tõendit pole armee süstemaatilistest või käsu korras jõhkrutsemistest. Nicaraguas ei mõrvatud ainsatki preestrit. Tegelikult kuulusid kolm preestrit – kaks jesuiiti ja üks Ameerika Misjoniühingu misjonär – valitsusse. Totalitaarsed piinakambrid asusid tegelikult naabrite juures, El Salvadoris ja Guatemalas. Ühendriigid kukutasid Guatemala demokraatlikult valitud valitsuse 1954. aastal ja sellele järgnenud sõjaväeliste diktatuuride ohvrite arv hinnatakse olevat üle 200 000.
1989. aastal mõrvati San Salvadoris Kesk-Ameerika Ülikoolis kuus maailma silmapaistvaimat jesuiidi preestrit USAs Georgia osariigis Fort Benningis välja õpetatud Alcatli rügemendi pataljoni poolt. Peapiiskop Romero, äärmiselt vapper mees, tapeti poole missa pealt. Surma sai hinnanguliselt 75 000 inimest. Miks nad tapeti? Nad tapeti sellepärast, et nad uskusid parema elu võimalikkusesse ja vajalikkusesse. See usk tegi neist silmapilkselt kommunistid. Nad surid, sest nad söandasid kahelda status quo’s, selles vaesuse, haiguste, alanduste ja rõhumise lõputus kõrbes, kuhu nad sünnist peale kuulusid.
Viimaks said Ühendriigid sandinistide valitsusest võitu. See võttis aastaid ja vastupanu oli märkimisväärne, aga karm majanduslik surve ja 30 000 surnut nõrgestasid lõpuks Nicaragua rahva vaimu. Jälle oldi kurnatud ja vaesed. Kasiinod kolisid tagasi. Tasuta tervishoid ja haridus said otsa. Suurettevõtted tulid hurraaga tagasi. “Demokraatia” võit.
Aga sedalaadi “poliitika” ei piirdunud sugugi Kesk-Ameerikaga. See toimis igal pool maailmas. Toimis pidevalt. Ja kõike seda poleks nagu olnudki.
Ühendriigid toetasid ja paljudel juhtudel ka panid kokku kõiki Teise maailmasõja järgseid parempoolseid sõjalisi diktatuure maailmas. Ma räägin Indoneesiast, Kreekast, Uruguayst, Brasiiliast, Paraguayst, Haitist, Türgist, Filipiinidest, Guatemalast, El Salvadorist ja muidugi mõista Tšiilist. Seda õudust, mille Ühendriigid korraldasid 1973. aastal Tšiilis, pole võimalik maha pesta ega andestada.
Nendes riikides surid sajad tuhanded inimesed. Kas see ikka oli nii? Ja kas kõik need surnud on Ameerika välispoliitika tagajärg? Vastus on jah, see oli nii, ja see on Ameerika välispoliitika tagajärg. Aga te ei tea seda.
Pole kunagi olnud. Midagi pole juhtunud. Isegi sel ajal, kui see juhtus, seda ikkagi ei juhtunud. Ei läinud korda. Ühendriikide kuriteod on olnud süstemaatilised, pidevad, kõlvatud, halastamatud, aga väga vähesed inimesed on nendest üldse rääkinud. Ameerikale tuleb au anda. Tal on õnnestunud kogu maailma heategeva jõu maski taga täiesti kliiniliselt manipuleerida võimuga. Hiilgav, koguni teravmeelne, äärmiselt kordaläinud hüpnoos.
Ma kinnitan teile, et Ühendriigid on kaheldamatult maailma vägevaim palagan. Jõhker, hoolimatu, ülbe ja halastamatu küll, aga samal ajal ka väga kaval. Müügimehena on ta enda eest väljas ja tema kõige müüdavam kaup on enesearmastus. Siit tuleb võidumees. Kuulake, kuidas kõik Ameerika presidendid räägivad televisioonis “Ameerika rahvast”, näiteks: “Ma ütlen Ameerika rahvale, et on tulnud aeg palvetada ja kaitsta Ameerika rahva õigusi ja ma palun Ameerika rahvalt usaldust oma presidendile selles sammus, mida ma kavatsen teha Ameerika rahva nimel.”
Milline hiilgav taktika. Kasutada keelt selleks, et välistada mõtlemine. Fraas “Ameerika rahvas” toimib nagu tõeliselt mõnus trööstipadi. Pole vaja mõelda. Lihtsalt pange pea padjale. See padi võib küll lämmatada teie intellekti ja kriitikavõimet, aga ta on nii mugav. See ei kehti muidugi nende 40 miljoni kohta, kes elavad allpool vaesuspiiri ja nende kahe miljoni mehe ja naise kohta, keda hoitakse kinni üle terve USA ulatuvas tohutus vanglate gulaagis.
Nüüd ei näe Ühendriigid enam mingit vaeva väheintensiivsete konfliktidega. Pole enam põhjust ennast vaos hoida või isegi kavaldada. Kaardid on avalikult laual, võtke või jätke. Neile ei lähe korda ei ÜRO, rahvusvaheline õigus ega eriarvamused, mida peetakse jõuetuteks ja mõttetuteks. Ja nööri otsas sörgib järel nende oma väike määgiv lammas, hale ja alandlik Suurbritannia.
Mis on meie kõlblustundega juhtunud? Kas meil üldse oligi seda? Mida see sõna tähendab? Kas see haakub ühe tänapäeval väga harva kasutatud märksõnaga “süüme”? Süüme, mis ei hõlma ainult meie oma tegusid, vaid ka kaasvastutust teiste tegude eest? On see kõik välja surnud? Võtame Guantanamo Bay. Sajad inimesed istuvad ametliku süüdistuseta juba üle kolme aasta vangis, ilma õiguskaitseta, kohtuta, praktiliselt igaveseks. See täiesti ebaseaduslik asutus tegutseb vastuolus Genfi konventsiooniga. Niinimetatud rahvusvaheline üldsus mitte ainult et lepib sellega, vaid isegi ei mõtle sellest. Taolist kuritegelikku ülekohut paneb toime riik, mis väidab end olevat “vaba maailma teejuht”. Kas me mõtleme Guantanamo Bay asukate peale? Mida meedia nende kohta räägib? Vahel nad käivad läbi – mõnest pisikesest nupust kuuendal leheküljel. Nad on määratud eikellegimaale, võimalik et jäädavalt. Praegusel hetkel on paljud neist keeldunud toidust, nende puhul rakendatakse sundtoitmist, kaasa arvatud Briti kodanike. See sundtoitmise protseduur ei ole eriti meeldiv. Mingeid rahusteid ega valuvaigisteid ei ole. Lihtsalt toru aetakse nina kaudu neelu. Inimesed oksendavad verd. See on piinamine. Mida ütleb selle kohta Briti välisminister? Mitte midagi. Mida ütleb Briti peaminister? Mitte midagi. Miks? Sest Ühendriigid on öelnud: meie tegevuse kritiseerimist Guantanamo Bays võetakse kui ebasõbralikku sammu. Te olete kas meie poolt või meie vastu. Niisiis hoiab Blair suu kinni.
Iraagi invasioon oli banditism, jultunud riiklik terroriakt, avalik absoluutne lugupidamatus rahvusvahelise õiguse mõiste vastu. See oli meelevaldne sõjaline aktsioon, algatatud ühest valest teise otsa ja räigelt manipuleerides meediaga, niisiis ka avalikkusega; aktsioon Ameerika sõjalise ja majandusliku kontrolli tugevdamiseks Lähis-Idas, mis maskeeriti – viimases hädas, kui kõik teised õigustused olid oma õigustuse kaotanud – vabastusretkeks. Hirmuäratav sõjaline jõudemonstratsioon, millega surmati ja sandistati tuhandeid ja tuhandeid süütuid inimesi.
Me kinkisime Iraagi rahvale piinu, kassettpomme, vaesestatud uraani, lugematuid juhumõrvasid, viletsust, alandust ja surma, ja nimetame seda “Lähis-Idale vabaduse ja demokraatia kinkimiseks”.
Kui mitu inimest tuleb tappa, enne kui kedagi võib nimetada massimõrvariks ja sõjakurjategijaks? Sada tuhat? Sellest peaks minu arvates ometi piisama. Seepärast oleks õiglane, kui Bush ja Blair kutsutakse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette. Aga Bush on kaval. Ta ei ratifitseerinud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutamist. Nii et kui mõni Ameerika sõdur või vahest ka poliitik peaks kohtupinki sattuma, siis on Bush hoiatanud, et saadab merejalaväelased kohale. Aga Tony Blair on kohtu asutamise ratifitseerinud ja seetõttu süüdistusele kättesaadav. Me võime kohtule aadressi anda, kui seal huvi on. Downing Street 10, London.
Surm on selles kontekstis ebaoluline. Ei Bush ega Blair ei taha surmast eriti juttu teha. Ameerika pommide ja mürskude all hukkus vähemalt 100 000 iraaklast juba enne sissisõja algust. Need inimesed ei lähe korda. Nende surma pole olemas. Nad on tühi koht. Neid pole isegi surnuks tunnistatud. “Meie ei tegele laibaloendusega,” ütles Ameerika kindral Tommy Franks.
Invasiooni algul avaldati Briti ajalehtede esikülgedel foto väikese Iraagi poisi põske suudlevast Tony Blairist. “Tänulik laps,” seisis pildiallkirjas. Mõni päev hiljem oli ühel siseküljel lugu ja foto ühest teisest nelja-aastasest poisist, kellel ei olnud käsi. Tema pere hukkus mürsutabamuses. Tema oli ainus ellujäänu. “Millal ma käed tagasi saan?” küsis ta. Temast rohkem ei kirjutatud. Teda Tony Blair sülle ei võtnud, ega ka ühtki teist sandistatud last, ega ka ühtki verist laipa. Veri määrib. Määrib triiksärgi ära ja lipsu, kui on vaja televisioonis avameelset kõnet pidada.
2000 Ameerika surnut on piinlik lugu. Neid sõidutatakse matmispaika pimedas. Matused on silmatorkamatud, et probleeme ei tuleks. Vigastatud kõdunevad voodis, mõned kogu ülejäänud elu. Mõlemad kõdunevad, nii surnud kui vigastatud, ainult nende hauad on erinevad.
Üks lõik Pablo Neruda luuletusest “Mõned selgitused”:
/---/
Olgu siinkohal selgelt välja öeldud, et osundades Neruda luuletust ei taha ma kuidagi samastada vabariiklikku Hispaaniat Saddam Husseini Iraagiga. Ma osundasin Nerudat sellepärast, et kusagil mujal kaasaegses luules ei ole ma kohanud nii võimsat luust ja lihast läbi tungivat kirjeldust tsiviilelanike pommitamisest.
Ma ütlesin eelpool, et Ühendriigid laovad nüüd oma kaarte lauale täiesti varjamatult. Just nii see on. Sealne ametlikult välja kuulutatud poliitika on nüüd “täiemahuline ülevõim”. See ei ole minu välja mõeldud nimetus, vaid nende endi oma. “Täiemahuline ülevõim” tähendab kontrolli maa, mere, õhuruumi, kosmose ja kõigi vastavate ressursside üle.
Ühendriikidel on praegu 702 sõjalist objekti 132 maailma riigis, austust vääriv erand on muidugi Rootsi. Me ei teagi õieti, kuidas nad sinna said, aga seal nad on.
Ühendriikide käsutuses on 8000 toimivat tuumalõhkepead. Kaks tuhat nendest onvalmis iga hetk startima 15 minuti jooksul. Seal arendatakse uut tüüpi tuumarelva, mida nimetatakse punkrilõhkujaks. Alati abivalmis britid kavatsevad välja vahetada omaenda tuumaraketid Trident. Huvitav, kelle pihta need sihitakse? Osama bin Ladeni? Teie? Minu? Naabrimehe? Hiina pihta? Pariisi pihta? Kes teab? Mida me teame, on et see lapsik ogarus – tuumarelvade omamine ja nendega ähvardamine – moodustab nüüdisaegse Ameerika poliitilise filosoofia selgroo. Pidagem meeles, et Ühendriigid on alalises sõjaseisukorras ja selle lõpetamisest ei paista märkigi.
Tuhanded, kui mitte miljonid inimesed Ühendriikides tunnevad oma valitsuse sammude pärast ilmselgelt tülgastust, häbi ja viha, aga praeguse seisuga ei moodusta nad veel ühtset poliitilist jõudu – esialgu. Aga see ärevus, ebakindlus ja hirm, mida me näeme Ühendriikides iga päevaga kasvamas, tõenäoliselt ei vähene.
Ma tean, et president Bushil on palju väga asjatundlikke kõnekirjutajaid, aga ma pakuksin end selle töö peale vabatahtlikuks. Ma koostaksin järgneva lühikese pöördumise, millega ta võib televisioonis rahvale esineda. Ma kujutlen teda: mõjuv, juuksed hoolikalt kammitud, tõsine, võidukas, avameelne, mõnigi kord šarmantne, vahel irooniliselt naeratamas, kummaliselt kütkestav, rahvamees.
“Jumal on hea. Jumal on suur. Jumal on hea. Minu jumal on hea. Bin Ladeni jumal on halb. Tal on halb jumal. Saddami jumal oli halb, ainult et temal ei olnud jumalat. Tema oli barbar. Meie ei ole barbarid. Meie ei raiu inimestel päid maha. Meie usume vabadusse. Jumal samuti. Ma ei ole barbar. Ma olen demokraatlikult valitud juht vabadust armastavas demokraatlikus riigis. Meie ühiskond tunneb kaasa. Meil on kaastundlik elektritool ja kaastundlik mürgisüst. Me oleme võimas riik. Mina ei ole diktaator. Tema on. Mina ei ole barbar. Tema on. Ja tema. Nemad kõik. Minul on moraalne õigus. Näete seda rusikat? See on minu moraalne õigus. Ja ärge seda unustage.”
Kirjaniku elu on äärmiselt kaitsetu, peaaegu alasti toimetamine. Pole põhjust selle pärast halada. Kirjanik teeb oma valiku ja peab sellega elama. Küll aga on tõsi, et kirjanik seisab kõigi tuulte käes, millest osa on vägagi jäised. Sa oled ihuüksi, riski peal väljas. Tuulevarju ega katust pole olemas – kui sa just ei valeta, millisel puhul sa muidugi varustad end ise katusega ja võid, miks mitte, hakata poliitikuks.
Täna õhtul ma olen üsna mitu korda rääkinud surmast. Ma loen nüüd ette ühe omaenda luuletuse, mille pealkiri on “Surm”
Kust surnu leiti?
Kes leidis surnu?
Kas surnu oli surnud, kui ta leiti?
Kuidas surnu leiti?
Kes ta oli, see surnu?
Kes oli ta isa, tütar või vend
Või onu, õde, ema või poeg –
Selle surnu, hüljatu?
Kas surnu oli surnud, kui ta hüljati?
Kas ta oli hüljatud?
Kes oli see, kes ta hülgas?
Kas surnu oli alasti või minekuks riides?
Mille järgi te tunnistasite surnu surnuks?
Kas teie tunnistasite surnu surnuks?
Kui hästi te tundsite surnut?
Kust te võtsite, et surnu on surnud?
Kas te pesite surnut
Kas te vajutasite kinni ta mõlemad silmad
Kas te matsite ta surnukeha
Kas te hülgasite ta
Kas te suudlesite surnut?
Peeglisse vaadates meile tundub, et sealne kujutis on täpne. Aga nihutage end millimeetri võrra ja see muutub. Tegelikult näeme me lõpmatut peegelduste seeriat. Aga kirjanik peab vahel selle peegli katki lööma – sest sageli vaatab tõde meile otsa peegli tagant.
Ma olen veendunud, et tohututele riskidele vaatamata on see, kui me kohkumatu, järeleandmatu, pöörase intellektuaalse sihikindlusega, kodanikena, püüame määratleda ehedat tõde oma elus ja ühiskonnas, meie tähtsaim ülesanne, mis delegeerub meile kõigile. Tegelikult kohustuslikus korras.
Kui meie poliitiline visioon ei kanna endas seda sihikindlust, siis pole meil mingit lootust taastada seda, mille me oleme juba peaaegu kaotanud – oma inimväärikust.
