KESET 1990NDATE KLASSIKAT: Näituse esimeses saalis valitsevad Urmas Viigi nukuskulptuurid. Vallo Kruuser

Näitus “KAPITAL!”: Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Kunstimuuseumi kunstiostud 1995-2002.  Rüütelkonna hoones Toompeal kuni 16.veebruarini. (EKM näitusesaalis Rotermanni Soolalaos eksponeeritud näituseosa on juba suletud.)

Vaata ka Eesti Kultuurkapitali ostude kataloog (www.ekm.ee).

Ühes küsitluses unelmate muuseumist vastab Harald Szeemann: “Minu unelmate muuseum on “Museum der Obsessionen”, mis eksisteerib vaid peas ja millele on siin maa peal võimalik vaid ligikaudselt läheneda. Rohkem minu kirjutistes.”

Kui võtame reaalselt-igapäevaselt areneva kunstiprotsessi (kunstniku inspiratsioon, teoste valmimine ja kontaktivõtt publikuga näitusel) lähtealuseks, siis muuseumi roll on neist ettearvamatult pulseerivaist konkreetsete kallasteta voogudest korjata välja kõige kõnekamad, kõige ambivalentsemad, kõige iseloomulikumad ja kõige meisterlikumad pärlid ja säilitada need tulevastele põlvedele. Kui muuseumil on seejuures raha 8 aasta peale (vaid) 2 kg kokaiini jagu (vt Marko Laimre koostatud intrigeeriv nimekiri sellest, mida ja kui palju 505 kunstiteose peale kulutatud raha eest võiks veel saada), siis on väga keeruline ja suur töö saavutada ideaal, teha kõige õigem (kõiki veenev) valik.

Aastatel 1995-2002 Eesti Kunstimuuseumile ostetud 107 kunstnikust on näitusevalikus eksponeeritud 79, 505st teosest umbes 1/3. (Välja)näitust ja  ostude internetikataloogi võrreldes selgub, et eksponeeritu on nö. moodsam (!) osa tulmeist.

OSTUDE EDETABELIT juhivad võimsalt maalikunstnikud - pea 1/3 autoreist!. See tundub uskumatu, kui lasta kõrvust veel kord läbi kogu see 1990ndail maad võtnud maali manamine. Üllatavalt palju on ostetud viimase kümnendi  traditsioonilist (!) abstraktset maali, amplituudis  geomeetriast "uusmetsikluseni"; internetikataloogist jääb domineerima punane värv. Näitusel on väljas valdavalt siiski figuraalne, alateadvuslike allusioonidega maal (Alice Kask, Kaarel Vulla, Priit Pajos, Peeter Allik). Mõneti on esindatud ka nn maaliuuendus (kuigi Peeter Pere seeria “Positsioonid. MZ 108-04. Makarov. Parabellum”  kannataks  esteetilisuse all vähem ja oleks tähendusjõulisem, kui ostetud geelitööd “Lingering memories”) ning on leevendatud paari lünka varasemast (Lola Liivat, “Triptühhon”, 1972).

Arvuliselt u. 2/3 kunstnike vahel peavad aga ära jaotuma tervelt 8 ülejäänud  kunstinähtust, alanevas pingereas vastavalt - foto, graafika, skulptuur, joonistus, video, objekt-taies, installatsioon ja performance (dokumentatsioonina). Uskumatult vähe on ostetud videokunsti (Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Kiwa, Jasper Zoova, Marko Raat, Mare Tralla, Laimre) ja installatsiooni (Mati Karmin, Urmas Viik, Andrus Joonas, Toomas Mikk,  Laimre), mis ka paari erandiga on kõik näituseoriginaalis näha. Suuremad (ruumi)installatsioonid on seni Rüütelkonna hoone ukse taga – ju ruumitegurite tõttu. Samast, ukse tagant,  leiab ka interaktiivsed video- ja  netikunsti installatsioonid. (Tehnilistel põhjustel?)

FOTO SERIAALSED ostud (eriti Toomas Kalve, Mark Raidpere, rühmitus F.F.F.F., Vergo Vernik) on see-eest fenomenaalsed! Aga foto on ka odavam osta! Ainult Ly Lestbergi “Pietà” puhul kipub valik ohtlikult kitsaks jääma, eriti 3 tööna näitusel. Peeter Lauritsa “Maailma lõpus” näib kuuluvat seda liiki ülitundliku loome hulka, mis teatud autentsust ja terviklikku installatiivset esitust  oluliseks peab (nagu Joseph Beuysi basaldirahnudest ruumiinstallatsioon “20. sajandi lõpp”, mis Münchenis vastsesse uude Pinakotheki ümberkolimisega olla kaotanud algupära ja salapärase mõjujõu).

Varasema kunstiloo väärtuslik lõik on video- ja fotodokumentatsioon S.-T.Annuse 1980ndate performance’itest, sama kehtib ka Jüri Arraku sürreaalsete tuššijoonistuste ja Edgar Viiese raudkeevitatud “Gladiaatori” kohta 1960ist.

Graafikaostud jäävad valdavalt traditsioonilise ja/või minimalistliku raamidesse. Raul Meele “Redux”-mapp mõjub Meele muu loomingu taustal puhta esteetikana: kas Peeter Mudisti “külalistega” näitusel Kunstihoones 1998 eksponeeritud fotod (teostus Lestbergilt) Meele tuleriitusest poleks adekvaatsem – et hõlmata muuseumikogus Meele fenomeni? Ja muidugi “Eesti apokriivad”! Ja süües kasvab isu – tahaks muuseumis näha ka Meele isiknäituselt (Kunstihoone, 1997) mällu sööbinud  installatsiooni raudkividega, kuhu kirjutatud rea eestlaste ja neid interneerinud või inspireerinud võõramaalaste nimed (omamoodi kivine “Surmatants”). Ületamatult arhailine ja trash üheaegselt.

KIRGLIKULT TÄHISTAVAS/märgistavas kogumikus “Ülbed üheksakümnendad” kirjutab Eha Komissarov eesti maalist: “1990ndate kunstisituatsioon osutab eriti kontseptualismi puudumise tagajärgedele, mis takistab meil ambivalentsemate kunstipraktikate omandamist ja suurendab maali võõrdumist uutest aja nõuetest” (lk 89). 

Ka näitusevalikus on tajutav mingi klammerdav pitser. Üldmulje on üheaegselt  eklektiline ja nivelleeritud/destilleeritud. Seinapealset “liikumatut” kunsti on palju. Üllatab, et 1960ndate lüngatäited ei mõjugi 1990ndate kunsti keskel võõrkehana – kas veelkordne tunnistus 90ndate pluralismist. Või kunsti puudujääkidest “uute aja nõuete” täitmisel? Või hoopis märk valiku karakterist?

Võimalik, et üldmulje loob osaliselt ka segaprintsiibiline, kord ühest, kord teisest olmelisest tegurist ajendatud paigutus, mille lõppsihiks  kogu ekspositsioon ühtlaselt, ilma dominatideta, laiali laotada. Isegi nii, et Erki Kasemets on sõbralikult  Avo Keerendiga seinanaaber. Kuid olulisem enam veel on fakt, et pea kõik äärmused, Pärnu Non Gratast ja Tallinnas vahepeal tegutsenud Multikultuurimajast alates, on sellest eheda kunstielu foonil klantsina mõjuvast kontseptuaalsest valikust välja jäänud. Näituse (ja ostude) üks väheseid ekstreemtöid, Toomiku video “Nimeta” (“Mees” 2001) on paigutatud ebaproportsionaalselt väiksesse kinnisesse boksi – ja paratamatult – taas jälle kord mõtled sellele, mis on (elava) teose saatus ruumikitsikusega võitlevas muuseumimajas.

Internetikataloogist loeme kunstikomisjoni ostupoliitika põhimõtetest: “pidada silmas EKM uues hoones avatava kaasaegse kunsti ekspositsiooni”.

Viimast peab silmas alljärgnev küsimustik/loetelugi, mis muuseas osutab ka  paljudele autoreile, kes ostuaastail pole muuseumi jõudnud.

MILLE POOLEST on “Düsseldorfi keskmine” parem, kui ainulaadselt aja-, situatsiooni-, isiku- ja kohaspetsiifiline graffiti a la Toomas Vint (“Underword”, 1997 jt)!? Ostude seast ei leia me ka Kiwa ja Tarrvi Laamanni (konservatiivsest seisukohast) trash-maale, Tiina Tammetalu environmente ja maapinnateisaldusi tahvelformaati, Erki Kasemetsa installatsioone, Alice Kase suurejoonelist Magritte’idiskursust maalis, Eve Kase fotoseeriat nn maajumalannadest (“29 ½”, 1998, näituselt Linnagaleriis),   

Terje Ojaveri objekti- ja videoinstallatsioone, ei tõelist tüümianlikku kitši (Anna Daniela Saaliste, või - Epp-Maria Kokamägi!) ega Anu Juuraku, Kai Kaljo, Ando Keskküla, Raivo Kelomehe, Mari Laanemetsa ja Killu Sukmitu videosid, ei Tiia Johansoni töid, Laimre interaktiivset Eesti hümni mängivat “käsikivi” (“Punane nool” 1996) – või oli käsikivi laenatud etnograafiamuuseumist?, feministlikku kunsti laiemas valikus, sh Puhta Rõõmu töid, Mall Nukke ikooni vormis sotsiaalkriitikat (nagu hiljutisel näitusel Ühispanga galeriis), duo Avangard digikollaaže “Avangard or Death”(2001), Mare Mikofi skulpturaalseid lavastusi, Toomas Altnurme religio on, Sorge oma pole?, samuti Kaarel Kurismaa videolahendusi. (Kiilküsimus: kuivõrd on muuseumis üldse Ilmar Malini installatiivseid objekte? – kuigi on teada, et kunstnik laenas paljud osised Tartu Ülikooli ajaloo muuseumist? (Kunst 1/1990)) 

Kas uude muuseummajja mahuks näiteks R.Kurvitza raudkonstruktsioon “Veneetsia maalingutega”, õigemini – Veneetsia jälgedega 1997. aasta binnaalilt? Või mõni Jaan Jaanisoo karm-karm installatsioon? Ja Kurvitza voodi-objekt “Armastusest”-näituselt kunagisest Vaalast (1999)? Ja Kurvitza tühjade pudelite labürint-environment Kunstihoone galeriist? Pea iga teine moodsa kunsti muuseum uhkeldab mõne ilusa “klaasvitriiniga”, Kurvitza oma mõjuks oma brutaalsuses kainestavalt (või tõeliselt “maaängilikult”).

Kas tellitakse Anu Juurakult spetsiaalne “Tsooni”-projekt vastavasse muuseumiruumi?

Kui muuseumil on vähe raha, siis ta ei saa armastada oma kunstnikke nii nagu kunst (ja kunstnikud) seda dikteerivad? Kas lootkem, et kui kord Eesti Kunstimuuseumi oma hoone valmis saab, siis sel suurel rõõmupäeval kingivad kunstnikud (ja kõikvõimalikud institutsioonid)  muuseumile juurde palju olulisi teoseid? Düsseldorfis 2002 avatud 21. sajandi kunsti muuseumile kinkis biennaalirenomeega düsseldorflanna Katharina Fritsch (“Kus on muuseumid, mis sobivad minu töödele?”), kelle isiknäitus oli ühtlasi ka hoone avanäitus,  oma üleelusuuruse 15-aasta taguse “Elevandi”. Parim kink kunstimuuseumile on pädev kunstiteos!