Kanuti Gildi Saal

Taavet Jansen on pragmaatiline lüürik. Kuigi tema viimases tükis "It's Nothing Really" kõlavad enamasti mehelikult jõulised helid ja visuaalses mõttes pole pildi estetitseerimisele peaaegu üldse aega raisatud, peitub kõva koore all õrn kunstnik - kergelt murelik pealegi. Jansen räägib kaasa tänapäevase kunstikeelega, tema n-ö rokenrolli sisikonda paljastav stsenograafia on tänasele teatrile iseloomulik, mis sest, et pisut hardcore. Teatud osa sellest kaasaegsuse normist sunnibki kunstnikku ohkama "it's nothing really" ("see on tõesti tühiasi").
Minimalistliku seadena, ehk mõne vöökõrguse kõlarikolaka, helipuldi, Mac­Booki, MaxMSP-nimelise programmi ja lihtsate prožektoritega, on Jansen kõik etenduses vajaliku lavale asetanud. Sellist võtet näeme (tantsu)teatris tihtipeale. Jansen liigub familiaarse enesestmõistetavusega tehnikahunnikute keskel ringi. Nagu omas mahlas. Ta liigub laval nagu helitehnik, valgustehnik, lavamees, transamees... Kui ei teaks, et see pruunides pükstes ja t-särgis vunts on autor, võiks pakkuda kas või tuletõrjujat - nii pragmaatilise ja argise mulje jätab ta. Aga siiski, Jansen on etenduse koreograaf, helikujundaja, tantsija, näitleja, stsenograaf, kostüümikunstnik, narraator, dramaturg ja tehniline nõustaja, kõik teavad, et tuletõrjujad teatrit ei tee.

Kogu tüki intriig on kokku võetav vana hea inimene vs masin vastandusega. Tantsija ja koreograafi minevikuga Jansen on juba aastaid Hollandis multimeediat õppinud ning paratamatult on tema tehnikavaimustusele järgnemas tehnika mõtestamise mõtlikud päevad. Moodsates etendustes peetakse praegu esesestmõistetavaks, et pool action'ist on mingis laadis tehnitsistlik trikitamine. Mõnikord öeldakse isegi, et näe, nad ei viitsinud tükki lõpuni teha, panid video. Ja sellepärast tahaks mõnikord puritaanlikult tõdeda, et "Jumal ei ole mitte pannud vett ja tuld kokku", nagu ahastas üks vaimulik, kui nägi elus esimest korda aurulaeva sadamasse tossutamas. Mõnikord tõesti tahaks, et kui esineb rock-ansambel Von Krahli baaris, ei rööviks tähelepanu mõttetu pildivõdin ekraanil. Mõnikord tahaks, et vorm jätaks ruumi sisule.
Küllalt selgelt just seda Taavet Jansen oma tükiga ütlebki ja laseb masinal ühemõtteliselt etendust dirigeerida. Tal on seal arvuti, mis käivitab ja kinnijooksutab enamikku etenduse protsessidest. Taavet taandab ka iseend tööriistaks ja ütleb "tegelikult olen ma hoopis videomees". Peaaegu usutavalt. Sest tegelikult astub Jansen siin hoopis Kunstimasina teenistusse. Ta annab küll sisule uue vormi, aga ise jääb samaks - kunstnikuks/inimeseks. Meisterlikult muide.

Kuigi "It's nothing really" pole mingi ulme, tundub üsna kohasena tsiteerida Isaac Asimovi kolme robootika seadust:

  • Robot ei tohi tekitada kahju inimesele või oma tegevusega seda soodustada.
  • Robot peab täitma inimese käsku, kui see ei ole esimese seadusega vastuolus.
  • Robot peab hoolitsema enese julgeoleku eest, kui see ei ole vastuolus esimese ja teise seadusega.

Ja teatrimaagia jäi ellu...