Viimasel ajal on Prantsusmaal ilmunud kaks kõneainet tekitanud radikaalfeministlikku raamatut. Augustis Pauline Harmange’i „Moi les hommes, je les déteste“ (e.k „Ma vihkan mehi“) ja septembri lõpus Alice ­Coffini „Le génie les­bien“ (e.k „Lesbilisuse geenius“). Kui Harmange arutleb selle üle, miks võiks naistel olla põhjus ja ka õigus mehi vihata, siis Coffini sõnum on veel teravam – naised peaksid mehed oma vaimusfäärist täielikult eemaldama ja nende loodud teoseid ignoreerima. Ka Londonis elav Eesti kunstnik Kadi Estland on juba ligi viis aastat meesgeeniuse-vabal režiimil olnud. Miks?

Teadlikult umbes viis aastat tagasi. Ma arvan, et tegelikult teevad seda paljud, aga võib-olla mitte nii programmilise dieedi alusel.

Sest ma avastasin ühel hetkel, et ma tean, mida mehed kirjutavad, et see kordub raamatust raamatusse, filmist filmi. Olin seda pool oma elu tarbinud, aga mu enda elukogemus ei toetanud seda enam. Näiteks paljud seksistseenid, mis on meeste kirjutatud, on vuajeristlikud.

Avalehele
12 Kommentaari
Loe veel: