Kunstnik utiiliga
Proua Raba, peate te ennast skulptoriks või
metallikunstnikuks?
Ma olen preili, mitte proua. 69aastane
preili. Metallikunstnikuks.
Sel aastal saab 30 aastat
sellest, kui hakkasite viljelema toruskulptuuri, ja tol aastal eksponeerisite
esimest korda sellist tööd (“Probleem”, 1977)
näitusel. Kuidas te pärast traditsioonilisi kohrutustehnikaid,
romantilist loodusmotiiviga ehet, metallist pop-pannoosid jõudsite
minimalistliku vormini, abstraktse kunstini?
Raske öelda.
Hästi lihtne ja puhas vorm lihtsalt inspireeris. Tookord tehti väga
keerulisi töid, ma ise samuti, ja kasutasin palju taimmotiivi. Ilmselt
tüütas see lihtsalt ära.
1967 panite
ühele oma tööle, messingust seinataldrikule, nimeks
“Op”. Mulle tundub see ametlikku kultuuripoliitilist konteksti
arvestades vägagi julge ja erandlik. Vist ainult Kaljo Põllu julges
tollal oma objekte nimetada op-kompositsioonideks. Kui palju te opkunsti
problemaatikaga kursis olite?
Võimalustele vastavalt. Neid
võimalusi oli aga väga vähe.
Välismaal olite juba käinud?
Ei. Esimene
välisreis oli alles 1968 Tšehhi.
Kas
hipiliikumine on teile kunagi mõju avaldanud?
Otseselt
mitte, aga üldiselt on see mulle alati meeldinud. Julged noored, kes
protestivad kivinenud põhimõtete vastu, uuenduslikkus – see
kõik mulle meeldib.
Kas kanepit ka
suitsetasite?
Oleksin suitsetanud, kui oleksin kätte
saanud.
Ma näen teie loomingus samuti vastanduvat
hoiakut, avangardsust, protestivaimu ja kunstnikupositsioonis isegi omalaadset
underground-mõtlemist eesti enda avangardi valitsevate
väljendusviiside suhtes. Pean silmas teie suuremastaabilisi seinapannoosid
ja dekoratiivobjekte, mis eristuvad 1960.–70. aastate vahetusel teiste
kunstnike rohkem etnohõngulisest ja rustikaalsest lähenemisest. Kui
palju puhas vorm on teie jaoks üldse oluline olnud?
Alguses
muidugi mitte. Mind oli ju teistmoodi õpetatud ja kasvatatud, aga ju
siis ise selekteerisin intuitiivselt välja puhta selge vormi. Selline laad
mulle lihtsalt meeldis.
Kes õpetas midagi moodsat
kunstiinstituudis?
Salme Raunam oli esimene metallikunstnik, kes
hakkas seinaplaate tegema. Enne tehti igasuguseid taldrikuid, ehteid. Hakkas
väiksematest plaatidest kokku panema seinaplaate. See oli täiesti
midagi uut. Lõi uue koolkonna.
Mis on saanud teie
1971. aastal valminud sürrealistlikust kompositsioonist
“Hapnikutsehh”? Või ligi nelja ja poole meetri pikkusest
metallpannoost “Telfo” (1972) Laulasmaa puhkekodus?
“Hapnikutsehhi” viskasin ära. Mul polnud seda kusagil oma
elamises hoida. Roostetas mul katuse all ja ükskord palusin mingitel
ehitusmeestel see oma veoautole tõsta. “Telfo” kuulub
nüüd Jüri Ojaverile, kes selle puhkekodu ostis.
Tsensuuriga teil probleeme ei tekkinud – et abstraktsed tööd
jne?
Ei tekkinud. Ega meil Eestis üldiselt pahandusi ei
olnud. Vahel mõned inimesed kurdavad, et ei lastud tööd teha
ega areneda, aga ma ei usu seda.
Teie selle sajandi looming
tõlgendab ülevärvitud vanaraua ja
tööstusjäätmete abil peamiselt looduse, eriti mere
stiihiat. Millega meri teid niivõrd inspireerib?
Ma olen
peaaegu poole oma elust mere ääres elanud. Ja olen talisuplust
teinud näiteks. Ja mererannast leidnud palju materjali. Ka kive, mul
on mõned plaanid kividest midagi teha tulevikus.
Ja
kuida
s te jõudsite sellise materjalini nagu utiil?
1970.
aastate tööd olid ikka sihipäraselt tehtud roostevabast
terasest, mererannast metallijäätmeid korjama hakkasin tunduvalt
hiljem, sajandivahetusel.
Kust te oma materjali veel leiate
ja kus töötlete?
Põhiliselt Kuusankoskist
(metalli kokkuostufirma – toim.). Seal töötavad
suurepärased vastutulelikud inimesed, kes lubavad mul valida, mida
vajalikuks pean.
Väga abivalmis firmas Osmet värvin oma
töid. Nad on teinud sõbrahinnaga töid, mis muidu suhteliselt
kallid. Erksad, puhtad värvid peaks hästi kontrasteeruma robustse
materjaliga, aga ka rõhutama objekti tehislikku olemust.
Kuidas näeb välja teie tööprotsess? Et leiate
mingi huvitava kujuga plekikänkra või torujupi ja viite selle
metallitöökotta töötlemisele, või teete enne mingid
visandid ...?
Juhtub ka nii, kuid harilikult lasen erinevaid
tükke kokku keevitada, et vajalikku kujundit saada. Ma ise ei keevita,
seda teevad professionaalid, liites juurde detaile. Mina vaid kirjeldan oma
ideed. Vanasti tegin ise küll sepist; Olevimäel. Seal sain tunnetuse
kätte, kuidas rauda väänata. Vedrudest töid näitasin
esimest korda 2003 Raekoja Keldrisaalis. Seejärel hakkasin
sihipäraselt otsima väändunud vedrusid ja neid kokku klapitama;
see oli väga tore ja lõbus töö.
Kas te
ehteid ja seinaplaate veel teete? Kohrutate?
Ei. Pole sobivat
tööruumi. Igasugune koksimine segab majarahvast. Ja ei huvita ka
enam. Viimased ehted tegin vist 15–20 aastat tagasi.
Minu arvates on teie teostes põhikonflikt sotsiaalse ja
dekoratiivse vahel, ehkki ristite oma töid lüüriliste
pealkirjadega. Teie tööd väljendavad ju ühiskondlikult
olulisi ideid, ka ökofilosoofiaga saab neid seostada.
Ikka
on sotsiaalset tähendust. Näiteks sõlmekeeratud toru kui
probleem. Või lõpmatuse märk. Või praeguse
näituse sinimustvalged tööd. Mind jahmatas Tallinna
pronksiöö. Olin täiesti šokeeritud, ma ei kujutanud
ette, et eestlastesse võidakse nii halvasti suhtuda, sest mul on
väga palju venelastest ja muudest rahvustest tuttavaid. Tergis, kus ma
töötan, enamik töölistest ongi venelased. Kunagi pole mul
seal olnud mingit rahvusprobleemi. Ma saan aru küll, et seda organiseeris
eriklass, nii et üldistusi ei saa teha. Aga kui siia saabus Jaapani keiser
keisrinnaga, olin tõeliselt jahmunud, kui keisrinna tuli lennukitrepist
alla ja oli väga delikaatselt riietunud sinimustvalgesse. Väga
maitsekalt. Selline kontrast siis kohalike ja Jaapani keisrinna vahel. Siis
tuli mul tahtmine neid kolme värvi kasutada.
Muidu ma liputoonide
kasutamist pean natuke spekulatiivseks. See oleks nagu kindla peale minek, et
kõigile meeldida.
Mis seletuse annaksite ise oma
tööle “Nõunik” (2007)? Ühelt poolt meenutab
see objekt koralli, aga teisalt?
Miks nõunik? Ta meenutab
natuke mingit okkalist looma, näiteks siili. Siil on väga
sümpaatne loom, aga tuli idee, et paneks ta nimeks “Kalevipoja
nõunik”. Meie rahvuseeposes on niisugune lugu, et väike
siil pidi õpetama, kuidas vaenlast lüüa. Teistel rahvastel on
küll näiteks “Kangelane tiigrinahas”, aga meie
väike rahvas peab rahulduma siiliga.
Mida teie arvate
Vabadussamba võidutööst või konkursist?
Võidutöö on nii ilmetu, et on raske selle kohta midagi
arvata. Ta on nii igav, vanamood
ne, ajast ja arust. Esimene mulje alati loeb – kunstis.
Täpselt. Kui ütlesin teile teie näituse avamisel, et
üks teie vedrukujuline vertikaalne töö võiks vabalt olla
Vabadussamba kavand, siis vastasite, et ärge seda küll öelge,
teised skulptorid söövad mu ära. Kuid mul oli tõsi taga,
miks ei võiks sümboliseerida vabadust ehk olla Vabadussambaks
kõrgusse tõusev dünaamilise vormiga ja filosoofilise
tähendusega spiraalne kujund.
Põhimõtteliselt
küll. Vabadussammas võiks olla ka lihtne lõpmatusemärk.
Üks lööv ja lihtne detail ja muud ei midagi.
Nora
Raba näitus “Värvides on väge” kestab Tallinna
Kunstihoone galeriis 9. septembrini.