Proua Raba, peate te ennast skulptoriks või metallikunstnikuks?
Ma olen preili, mitte proua. 69aastane preili. Metallikunstnikuks.

Sel aastal saab 30 aastat sellest, kui hakkasite viljelema toruskulptuuri, ja tol aastal eksponeerisite esimest korda sellist tööd (“Probleem”, 1977) näitusel. Kuidas te pärast traditsioonilisi kohrutustehnikaid, romantilist loodusmotiiviga ehet, metallist pop-pannoosid jõudsite minimalistliku vormini, abstraktse kunstini?
Raske öelda. Hästi lihtne ja puhas vorm lihtsalt inspireeris. Tookord tehti väga keerulisi töid, ma ise samuti, ja kasutasin palju taimmotiivi. Ilmselt tüütas see lihtsalt ära.

1967 panite ühele oma tööle, messingust seinataldrikule, nimeks “Op”. Mulle tundub see ametlikku kultuuripoliitilist konteksti arvestades vägagi julge ja erandlik. Vist ainult Kaljo Põllu julges tollal oma objekte nimetada op-kompositsioonideks. Kui palju te opkunsti problemaatikaga kursis olite?

Võimalustele vastavalt. Neid võimalusi oli aga väga vähe.

Välismaal olite juba käinud?

Ei. Esimene välisreis oli alles 1968 Tšehhi.

Kas hipiliikumine on teile kunagi mõju avaldanud?

Otseselt mitte, aga üldiselt on see mulle alati meeldinud. Julged noored, kes protestivad kivinenud põhimõtete vastu, uuenduslikkus – see kõik mulle meeldib.

Kas kanepit ka suitsetasite?
Oleksin suitsetanud, kui oleksin kätte saanud.

Ma näen teie loomingus samuti vastanduvat hoiakut, avangardsust, protestivaimu ja kunstnikupositsioonis isegi omalaadset underground-mõtlemist eesti enda avangardi valitsevate väljendusviiside suhtes. Pean silmas teie suuremastaabilisi seinapannoosid ja dekoratiivobjekte, mis eristuvad 1960.–70. aastate vahetusel teiste kunstnike rohkem etnohõngulisest ja rustikaalsest lähenemisest. Kui palju puhas vorm on teie jaoks üldse oluline olnud?
Alguses muidugi mitte. Mind oli ju teistmoodi õpetatud ja kasvatatud, aga ju siis ise selekteerisin intuitiivselt välja puhta selge vormi. Selline laad mulle lihtsalt meeldis.

Kes õpetas midagi moodsat kunstiinstituudis?

Salme Raunam oli esimene metallikunstnik, kes hakkas seinaplaate tegema. Enne tehti igasuguseid taldrikuid, ehteid. Hakkas väiksematest plaatidest kokku panema seinaplaate. See oli täiesti midagi uut. Lõi uue koolkonna.

Mis on saanud teie 1971. aastal valminud sürrealistlikust kompositsioonist “Hapnikutsehh”? Või ligi nelja ja poole meetri pikkusest metallpannoost “Telfo” (1972) Laulasmaa puhkekodus?

“Hapnikutsehhi” viskasin ära. Mul polnud seda kusagil oma elamises hoida. Roostetas mul katuse all ja ükskord palusin mingitel ehitusmeestel see oma veoautole tõsta. “Telfo” kuulub nüüd Jüri Ojaverile, kes selle puhkekodu ostis.

Tsensuuriga teil probleeme ei tekkinud – et abstraktsed tööd jne?

Ei tekkinud. Ega meil Eestis üldiselt pahandusi ei olnud. Vahel mõned inimesed kurdavad, et ei lastud tööd teha ega areneda, aga ma ei usu seda.

Teie selle sajandi looming tõlgendab ülevärvitud vanaraua ja tööstusjäätmete abil peamiselt looduse, eriti mere stiihiat. Millega meri teid niivõrd inspireerib?

Ma olen peaaegu poole oma elust mere ­ääres elanud. Ja olen talisuplust teinud näiteks. Ja mererannast leidnud palju materjali. Ka ­kive, mul on mõned plaanid kividest midagi teha tulevikus.

Ja kuida s te jõudsite sellise materjalini nagu utiil?
1970. aastate tööd olid ikka sihipäraselt tehtud roostevabast terasest, mererannast metallijäätmeid korjama hakkasin tunduvalt hiljem, sajandivahetusel.

Kust te oma materjali veel leiate ja kus töötlete?
Põhiliselt Kuusankoskist (metalli kokkuostufirma – toim.). Seal töötavad suurepärased vastutulelikud inimesed, kes lubavad mul valida, mida vajalikuks pean.

Väga abivalmis firmas Osmet värvin oma töid. Nad on teinud sõbrahinnaga töid, mis muidu suhteliselt kallid. Erksad, puhtad värvid peaks hästi kontrasteeruma robustse materjaliga, aga ka rõhutama objekti tehislikku olemust.

Kuidas näeb välja teie tööprotsess? Et leiate mingi huvitava kujuga plekikänkra või torujupi ja viite selle metallitöökotta töötlemisele, või teete enne mingid visandid ...?
Juhtub ka nii, kuid harilikult lasen erinevaid tükke kokku keevitada, et vajalikku kujundit saada. Ma ise ei keevita, seda teevad professionaalid, liites juurde detaile. Mina vaid kirjeldan oma ideed. Vanasti tegin ise küll sepist; Olevimäel. Seal sain tunnetuse kätte, kuidas rauda väänata. Vedrudest töid näitasin esimest korda 2003 Raekoja Keldrisaalis. Seejärel hakkasin sihipäraselt otsima väändunud vedrusid ja neid kokku klapitama; see oli väga tore ja lõbus töö.

Kas te ehteid ja seinaplaate veel teete? Kohrutate?
Ei. Pole sobivat tööruumi. Igasugune koksimine segab majarahvast. Ja ei huvita ka enam. Viimased ehted tegin vist 15–20 aastat tagasi.

Minu arvates on teie teostes põhikonflikt sotsiaalse ja dekoratiivse vahel, ehkki ristite oma töid lüüriliste pealkirjadega. Teie tööd väljendavad ju ühiskondlikult olulisi ideid, ka ökofilosoofiaga saab neid seostada.
Ikka on sotsiaalset tähendust. Näiteks sõlmekeeratud toru kui probleem. Või lõpmatuse märk. Või praeguse näituse sinimustvalged tööd. Mind jahmatas Tallinna pronksi­öö. Olin täiesti šokeeritud, ma ei kujutanud ette, et eestlastesse võidakse nii halvasti suhtuda, sest mul on väga palju venelastest ja muudest rahvustest tuttavaid. Tergis, kus ma töötan, enamik töölistest ongi venelased. Kunagi pole mul seal olnud mingit rahvusprobleemi. Ma saan aru küll, et seda organiseeris eriklass, nii et üldistusi ei saa teha. Aga kui siia saabus Jaapani keiser keisrinnaga, olin tõeliselt jahmunud, kui keisrinna tuli lennukitrepist alla ja oli väga delikaatselt riietunud sini­mustvalgesse. Väga maitsekalt. Selline kontrast siis kohalike ja Jaapani keisrinna vahel. Siis tuli mul tahtmine neid kolme värvi kasutada.
Muidu ma liputoonide kasutamist pean natuke spekulatiivseks. See oleks nagu kindla peale minek, et kõigile meeldida.

Mis seletuse annaksite ise oma tööle “Nõunik” (2007)? Ühelt poolt meenutab see objekt koralli, aga teisalt?
Miks nõunik? Ta meenutab natuke ­mingit okkalist looma, näiteks siili. Siil on väga sümpaatne loom, aga tuli idee, et paneks ta nimeks “Kalevipoja nõunik”. Meie rahvus­eeposes on niisugune lugu, et väike siil pidi õpetama, kuidas vaenlast lüüa. Teistel rahvastel on küll näiteks “Kangelane tiigri­nahas”, aga meie väike rahvas peab rahulduma siiliga.

Mida teie arvate Vabadussamba võidutööst või konkursist?
Võidutöö on nii ilmetu, et on raske selle kohta midagi arvata. Ta on nii igav, vanamood ne, ajast ja arust. Esimene mulje alati loeb – kunstis.

Täpselt. Kui ütlesin teile teie näituse avamisel, et üks teie vedrukujuline vertikaalne töö võiks vabalt olla Vabadussamba kavand, siis vastasite, et ärge seda küll öelge, teised skulptorid söövad mu ära. Kuid mul oli tõsi taga, miks ei võiks sümboliseerida vabadust ehk olla Vabadussambaks kõrgusse tõusev dünaamilise vormiga ja filosoofilise tähendusega spiraalne kujund.
Põhimõtteliselt küll. Vabadussammas võiks olla ka lihtne lõpmatusemärk. Üks lööv ja lihtne detail ja muud ei midagi.

Nora Raba näitus “Värvides on väge” kestab Tallinna Kunstihoone galeriis 9. septemb­rini.