Kurtna inimkatsejaam

Alles see oli, kui rajooni ajaleht raporteeris Kurtna Linnukasvatuse katsejaama edusammudest.

Kunagise mõisa südames paiknev, oma Keila jõe äärset asukohta paisjärvedega ilustav küla on tänagi mõnusalt kompaktne. Uudisajal popimad atraksioonid pole enam ei teaduslik lähenemine munadele ja kanadele ega ka sovhoosiarhitektuur, vaid Vembu-Tembumaa ja mootorrattamuuseum. Kunagist progressi illustreerib aga 1966. aastal valminud, Valve Pormeistri kavandatud laiade karniisidega punasest tellisest keskusehoone. Seal tegutseb praegu puhkekeskus.

Ka ülejäänud tanumad pole Nõukogude ajal suureks paisunud tüüp-maakohale omaselt sööti jäänud, vaid kenasti naksis. Ja sügisel sai valmis üpriski suur koolimaja. Kompleksi autorid on arhitektid Raili Kadarik ja Priit Ehala, sisekujundaja Kadri Pärtelpoeg. Mõningal määral on ära kasutatud varasemat lasteaeda-algkooli, kuid enamik ruume on tuttuued. Nüüd juba põhikooli tarbeks ning veel rohkemate koolieelikute tarbeks on käiku läinud tõeline maksimumprogramm. Lasteaia tittedele on tehtud ujula, suurtele õdusad “isiklikku ruumi” pakkuvad klassid ning avarad koridorid-fuajeed, kus võib end rõõmuga ribadeks rahmeldada. Hubasust püütakse kinni taimede-kalakeste, koduste materjalide ning minu maitse järgi vahest liigagi kilkava oranži fassaadiga. Valgust hoitakse kokku liikumisandurite rakendamisega, vett aitab soojendada päike jne. Igati sümpaatne. Korralikult on valmis tehtud ka ümbritsev maastik ning kooliga samas võtmes abihooned.

Kas Kurtna kool jääb Eesti edutripil olnud laeva viimaseks ohkeks? Ilmselt mitte, sest kuigi laenu saada on keerukam, vähemasti ehitajatele ei saja enam vihm ninna.