15.02.2008, 00:00
Kurvad tublid tüdrukud
Eesti naise ilu ja tublidust, cum laude sooritusi nii kontoris,
köögis kui klubis kiidetakse kodu- ja välismaal. Eesti naiste
haridustase on kõrgem kui meestel, eesti naine hoolitseb oma
välimuse eest, toidab ka mehe ja lapsed, kui vaja.
Samas ei
ole emantsipeerumine seganud eesti naist olemast ka 21. sajandil
vähenõudlik (ikka saab ta mehest vähem palka),
töökas ja kuulekas. Sest nii on see meie rahval ikka kombeks olnud.
Ka praegu. Esiemad pööraksid end hauas ringi, kui näeksid oma
tütarde tütreid nabapluusi kandmas, Hummerit või
börsifirmat juhtimas, aga nad võivad ka taevase rahuga nentida, et
nende karjääribeidest järeltulijad ei ole loobunud
põhiväärtustest: ilus olemisest ja tublidusest. Eesti
tüdrukud saavad alati hakkama cum laude!
Sel saavutusel on oma
hind. Tubli eesti naine on depressioonis.
Viimasel ajal on hakatud
rohkem rääkima meeste depressioonist ja selle
igapäeva-elu-ilmingutest nagu näiteks kihutamine autoroolis,
alkoholism või pisiasjade peale ärritumine. Statistiliselt esineb
naistel küll depressiooni kaks korda sagedamini, aga sellest
räägitakse ainult seoses naisterahva bioloogilise eluga:
raseduse-aegne depressioon, PMS, sünnitusjärgne masendus (nn
baby-blue).
Kurdetakse, et mehed ei taha oma depressiooni
tunnistada, aga ega seda saa endale lubada naisedki.
Sellest, et
eesti naised pingutavad kuni masendusse kukkumiseni ja sealt kaugele edasigi,
ei räägita, see on naiste endi hästivarjatud saladus.
Juba Lydia Koidula luuletas: kui vähe veel sõber / tunned mind sa
/ kui usud, et naerdes / rõõmus mul hing ka / Lill õitseb
kõrre pääl / uss närib sees / päev
rõõmul näeb mind / öö silmavees.
Küllap meie ärkamisaja-staar – kes ju isegi oli ilus,
vaimline ja tubli – juba teadis, millest tema kurb luuletus
räägib. Usinasti kirjutas ta isa käsul Perno Postimehesse
õpetlikke jutukesi eesti rahvale, oli oma isale igati püüdlik
tütar ja vaimline vestluskaaslane, ent püüdis, mis ta
püüdis, ikka tundis ta end üksildasena. Sest normid,
millele ta alluma pidi, ei võimaldanud tal olla tema ise. Koidula suri
Kroonlinnas vähki. Vähk öeldakse olevat allasurutud
masendustunnetest tingitud.
Noorte naiste masendus ei paista
kuskilt välja, sest keegi ei näe neid ööde kaupa unetult
voodis vähkremas, külmutuskapi ees õgimas ja seejärel
vetsu oksendama sööstmas, ei nähta neid töö
juures nutmas ega antidepressante võtmas. Või ületunde
tegemas, kui keskendumisraskused ei võimalda töid krapsakalt
ära teha. USA uneühingu (National Sleep Foundation NSF) uuringust
selgus, et töö on viimane asi, mida (ka ameerika) naised on oma
liigväsimuse korral valmis ohverdama, ennemini kärbitakse ikka
oma uneaega või sõpradega olemise aega. Ka ärevushäired
ega paanikahood ei paista võõrale silma. Muide,
neurootilist enese eest hoolitsemist loetakse samuti üheks naiste
depressiooni tunnuseks.
Küll aga on paista normidele vastavad
kehamõõdud (90-60-90), karjääri väärt
sissetulek, moodne kodu, õige kaubamärgiga rõivad, suusa- ja
päikesereisid jne.
Mis neil siis viga on? Kõik
ülesanded on ju sooritatud hindele viis pluss, mis neid siis
õnnetuks teeb?
Normide järel jooksmine on tegelikult
hirmus väsitav.
Aga kui sa ei pinguta, langed
kõrgliigast välja ja prints punase Porschega ei pane sind
tähele. Sind aga on &ot
ilde;petatud esimesest klassist peale ainult viisi saama. Neli ajab nutma ja
kolmega ei julge laps koju minnagi.
Arukad blondiinid
pilvelõhkujate büroodes piitsutavad ennast armutult: kaks
töökohta, et maksta õppelaenu ja liisingut ja ka kõiki
neid kaubamärke, milleks nende seisus kohustab. Pluss trennid,
kehahooldused, kvaliteetkosmeetika ja muidugi suhtlemine õigete
inimestega.
Depressioon on kontakti kaotamine iseendaga. Sisetunde asemele
asuvad normid ja nende ülipüüdlik ning järjest
hüsteerilisem täitmine. Karjääribeibede hullunud
kõige-saavutamise-vajadust on hakatud nimetama “vaikseks
meeleheiteks”. Ja ühe Ameerikas tehtud uuringu järgi on
koduperenaised tegelikult palju vähem meeleheitel kui nende glamuursel
karjääriredelil turnivad suguõed. Eestis on raske sellist
võrdlust teha, sest meil koduperenaisi õigupoolest polegi.
Eesti on normatiivne ühiskond ning naised on oma tubliduses
paremad allujad kui mehed. Esiemadelt pärit kuulekus, leplik
külakogukonna nõudmiste järgimine pole kuhugi kadunud. Ainult
et käsulauad ei tule enam Piiblist või Perno Postimehest, vaid
Kroonikast ja Cosmopolitanist. Ainult et punase Porsche roolis osutub
pärast lähemat uurimist ikka seesama eesti jobu olevat, kelle eest
Cosmo hoiatas.