Kurvist välja!

Marko Mägi kihutab sisse Rednar Annuse trupi uuslavastusse.

Tankred Dorst. “Kurv”.
Lavastaja Rednar Annus.
Osades Leino Rei, Margus Prangel, Raivo Rüütel.
Kujundaja Kristi Leppik.
Loomingulise ühenduse Arena
esietendus 10. jaanuaril Rahvusraamatukogu teatrisaalis.
Rahvusraamatukogu kammerlik teatrisaal on etenduste vaatamiseks uus koht, ots tehti lahti alles mineva sügisel. Enne “Kurvi” olin seal tükki vaadanud ainult ühel korral, VAT-teatri etendust “Jumal on DJ”. Hästi erinevad lavastused, aga mõlemad sobivad antud ruumi omal kombel.
Esimesel korral oli publik astmelisel pinnal (tüüpilises mõttes, et eesistujate kuklad vaatevälja ei varjaks), nüüd aga hoopis näitemäng. Kuna “Kurvi” tegevus toimub Alpides, olekski seda tasapinnal imelikum mängida. Lihtne, aga tabav ruumilahendus.

Alpi mäestikus, ohtliku kurvi lähedal elavad kaks venda (Leino Rei ja Margus Prangel), kes teenivad liiklusõnnetuste ohvrite pealt. Nimelt iga natukese aja tagant sõidab mõni auto kurvist välja kuristikku ja inimesed hukkuvad.
Leino Rei mängitud vend Anton hoolitseb matusetseremoonia eest. Tema kirjutab hauakõnesid – ta kirg on end väljendada läbi kirjutamise ja ta püüab seda teha võimalikult hästi. Samas kirjutab  ta kaebekirju liiklusohtliku olukorra kohta teedeehitusministeeriumisse,  kantsler Kriegbaumile  (Raivo Rüütel), kellelt aga ei tule ega tule vastust.
Margus Prangeli mängitud vend Rudolf esindab maailma materiaalsemat poolt – tema on enda ülesandeks võtnud sodikssõidetud autode ülesputitamise. Temagi annab oma parima, autod näevad pärast remonti välja nagu uued. Autod müüakse maha ja papp jookseb. 
Kuid samas pole vennad sündinud marodöörid, nad on sihukesse konteksti kogemata elama sattunud. Mis sa ikka paratamatusega pihta hakkad. Ohvreid kukub muudkui juurde. Ohtlikku kurvi keegi ei paranda. Näidend algab, kui on olnud juba 24 hukkunut. Sihuke rutiin on vennaksed juba hingeliselt lõhestada jõudnud – ühest küljest veel siiras mure olukorra pärast, teisalt juba harjumine selle kummaliselt määratletud eluviisiga.  

Vennad tunnevad küll ohvritele kaasa, kuid ega nad omaenese elu enam teistmoodi ette kujutada kah ei oska. Etenduse sõlmpunktiks on, et kurvist sõidab välja sama kantsler, kellele on avaldusi saadetud, ja jääb imekombel ellu. See, kuidas vennad temaga käituvad, näitab, et neil on juba päris kõva  kiiks peas.          
Ühest küljest koputab tükk ühiskonna südametunnistusele (hooletu riigiametnik pälvib karistuse), teisalt näitab absurdsesse olukorda sisse elamise ohtlikkust. Haiglase tegelikkuse võtmine vääramatu paratamatusena on “Kurvis” psühholoogiliselt painajalikuks põhiteemaks. Kogu õhkkonnas võib leida ühisjooni Dürrenmatti “Avariiga”.
Dorst on autorina nimetanud enda näidendi farsiks ja Annus lavastajana püüdnud sellest žanrimääratlusest ka lähtuda. Ma arvan, et isegi liiga kramplikult. Vaatasin nädal enne ka läbimängu ja see lubas enamat, kui esietendusel kogeda sain. Esietendus kulges lõbusalt ja hoogsas tempos, kuid oleks tulnud kasuks ajuti hoog maha võtta, et lasta publikul täpsemalt tunnetada näitemängu sügavamaid kihte.

Väga paindlikult ja loomulikult mõjus Margus Prangeli mängitud maamehelikult pragmaatiline autode üles taguja, kuid Leino Rei oli oma kirjameheks pürgiva tegelaskuju liiga üheplaaniliseks, koomiliseks friigiks forsseerinud – tema otsiv vaim võinuks mõjuda pisut tõsiselt võetavamana. Raivo Rüütel jäi enesekeskset bürokraati kehastades oma mängulaadilt kuskile nende vahele.
Kuid nalja saab ja igal juhul on etendus sobilik vaadata praeguses Eesti Vabariigis, mis on kreenis, aga võibolla hoopis kurvis. Ning marodöörlus on meie kohalikule rannarahvale iidsetest aegadest leiva ja leivakõrvase lauale toonud – lavastus näitab meile kätte sellise teenimisviisi kultuursema ja tänapäevasema variandi. Kasutamiskõlblik kõledas kapitalismis ja rahvast võõrandunud valitsuse ikke all!            &nbs p;