Kus on Jessica Hyde?
“Kus on Jessica Hyde?” on küsimus, mida aasta algul Suurbritannia Channel 4 näidatud vandenõusarja “Utopia” avaosas esitab kõigile oma ohvritele killer Arby (Neil Maskell). See küsimus muutus veel samal õhtul kulutulena levinud internetimeemiks. Võrguavarustes võeti Jessica põhjalikult ette ning tema osatäitja, seni suhteliselt tundmatu, aga väga isikupärase välimusega Fiona O’Shaughnessy muutus paljude fännide ihaluse objektiks.
Ja koos temaga jaanuaris-veebruaris eetris olnud sari. Põhjuseks ilmselt “Utopia” tegijate katse minna senistest põnevussarjadest veel samm edasi, põimida väljamõeldis ja tegelikkus veel tihedamaks puntraks ja tekitada veel suurem peapööritustunne vaatajas, kes järjekordse episoodi lõpus avastab, et miski pole see, millena näib.
Spiooniseeria “Spooks” stsenaristi Dennis Kelly sulest pärinev ja eri režissööride lavastatud “Utopia” tuleb üsna hästi toime püüdega suruda ühte sarja palju eri ideid. Tänapäeva Londonis toimuvast kõleda atmosfääri ja vaieldavaid moraalseid valikuid langetavate tegelastega sarjast leiame salapärase Võrgustiku, mida esindavad Stephen Rea (“Nutumäng”, “V nagu veritasu”) mängitud Conran Letts ja James Fox (“Vene maja”, “Elu kuldsed hetked”) Assistendina. Võrgustik kasutab oma plaanide elluviimiseks vaat et klassikalist kurjuse instrumenti – farmaatsiafirmat. Ei puudu ka spiooniloo elemendid, millele on lisatud küberpunki ja popkultuuri nähtusi. Neist keskseim on sarjale nime andnud düstoopiline koomiks “Utopia” – haruldus, mida jahivad kõik, kuid milles sisalduva info kogu ulatusest on aimu vaid vähestel.
Nõnda luuakse tingimused peadpööritavaks seikluseks, mis mängib tänapäeva lääne inimese hirmudega: kas me ikka teame, mida me sööme-joome (arvestades tänavu jaanuaris Suurbritannias vallandunud hobuselihapaanikat, ei saanud “Utopia” tulla välja sobivamal ajal!) või kui suures ulatuses kontrollib riik meie eraelu?
Kõik küsimused selget vastust ei saa ja mõni vastus on viidud ka paraja absurdini, aga eks see vist ole ka põhjus, miks on “Utopiale” järge oodata. Liiati viitab seni eetris olnud kuue osa nimetamine esimeseks hooajaks, et tegu pole mitte viimase sõnaga. Öelda ongi ju veel palju. Täpsemalt, küsida. Nagu sarja kodulehelt (http://utopia. channel4.com/) lugeda võib, on küsimustering, mille ümber tegevus keerleb, lihtne: kui ruttu nad su üles leiavad? Kes tõmbab niite? Kuidas me kõik ellu jääme?
“Utopia” novaatorlikkus seisneb aga eelkõige kaameratöös – sest filme või sarju inimestest, kes peavad omaenese kodumaa demokraatliku valitsuse valedega võitlema ning on lindpriid õigusriigis, oleme näinud ju piisavalt.
“Utopia” kaadrid meenutavad kõige rohkem muusikavideot või koomiksit. Rõhk on pildilisel kujutusviisil: kaamera libisemas piki kreemikasrohelist majaseina, näiliselt mahajäetud bensiinijaam hommikupäikeses, hämar koridor üksiku vilkuva lambiga laes, längus päikesekiirtes tantsiv tolm vana maamõisa elutoas. Värvid on erksad ja rõhutatud ning kõikjal torkab silma rohekaskollane. Kord näeme teda valguse, kord värvina, kord esineb ta mõne detaili, kadreerimata tooli või juhusliku teekruusina. Soe toon peaks justkui mahendama õhustiku kõledust ja maandama pinget, kuid ta ei see seda, vaid hoopis rõhutab ebamugavustunnet. Miks on ta kõikjal? Mis värk sellega on? Küsimusi on palju, vastused kipuvad aga – nagu elus tihti – sõrmede vahelt libisema.
Märtsis tuli “Utopia” koos kõigi lisadega välja ka DVD ja Blu-rayna.
