Tarmo Rajamets Foto: Eero Vabamägi

Telesari “Breaking Bad” (e.k “Halvale teele”), mille julgemad fännid maailma parimaks tituleerisid, sai otsa poolteist aastat tagasi. Keemiaõpsist narkokunniks tõusnud Walter White’i lugu oli lõpuni tasemel, täitis kõik ootused, sai taevani kiita ja jättis lõppedes vaatajad näritud küüntega tühja ekraani silmitsema.

Loodus tühja kohta ei salli. Kuu aja eest jõudis USA telekanali AMC ekraanile sama tiimi toodetud sari “Better Call Saul”. Lugu nurgaadvokaat Saul Goodmanist, kes eelmises sarjas Walter White’i äriasju korraldada aitas ja tegevustikku rohke küünilise huumoriga vürtsitas. Algul pidigi jätkusarjast saama pooletunniste osadega komöödia, kuid ajapikku kasvas ta tunniste episoodidega draamasarjaks, milles must huumor on siiski aukohal.

Mis siis ühes järjekordses telesarjas nii tähelepanuväärset on? Esiteks – “Sauli” avaosa purustas 4,4 miljoni vaatajaga kõigi aegade (lavastatud sarjade) piloot­osade vaatajarekordi. Muidugi, selle taga on usaldus, mille “Breaking Bad” viie aastaga tekitas. Mõlema sarja (ja ka legendaarse “X-Filesi”) looja Vince Gilligan on telemaastikul üks väheseid, kellelt vaataja põrsa kotis julgeb osta.

Teiseks, “Better Call Saul” on ülimenuka telesarja kõrvalharu ehk spin-off. Sedasorti kraami puhul on suur vaatajaedu eriti ebatavaline.

Spin-off-sarjade maailm on kirju, kuid enamasti on need siiski situatsioonikomöödiad, kus põhisarja kõrvalliinist või -tegelasest on saanud tegevuse keskpunkt. Ärilises mõttes tähendab see, et väsinud rekordlehma küljest ­eemaldatakse udar ja loodetakse, et see iseseisvalt piima andma hakkab. Enamasti eriti ei hakka. Näiteks üheksakümnendate ülimenukast “Friendsist” võrsunud “Joey” pidas hädavaevu kaks hooaega vastu ja jäi vaatajate hulga poolest oma eelkäijast kaugele maha.

Üks väheseid ülimenukaid spin-off’e pärineb samuti 1990. aastatest – selleks on üksteist hooaega ekraanil olnud “Frasier”, mille eelkäijaks oli sama kaua kestnud “Cheers”.

“Better Call Saul” peab esialgu väga hästi vastu, igal nädalal jälgib seda ligi kolm miljonit vaatajat. Peategelane tundub olevat piisavalt sisukas, et oma sarja edasi kanda. Episoodid kubisevad teravmeelsetest viidetest “Breaking Badile”, ka seal esinenud tegelased segatakse osavalt uutega kokku. Autorid teavad, et tänapäeva vaataja ei pruugi passiivselt ekraani ees istuda, vaid säutsub ja guugeldab infokillukesi nii vaadates kui ka hiljem. Oma eelkäija sarnaselt pakub “Saul” selleks tublisti materjali. Esialgu pole tegu mitte “Breaking Badi” järje, vaid eellooga, eluraskustega heitleva Jimmy McGilli Saul Goodmaniks saamise saagaga. Mis suunas lugu edasi hargneb, ei tea veel keegi. Gilligani tiimi fantaasia on ennustamatu.

Eduka loo puhul on surve spin-off’i loomiseks alati õhus. Vaataja või lugeja tahab ikka teada, “mis neist edasi sai” – seda painet tunnistab ka näiteks Oskar Luts oma “Suve” eessõnas.

Igal lool on algus ja lõpp, maailm aga, olgugi väljamõeldud, kestab edasi. Stephen King kurtis oma seitsmeosalise sariromaani “Tume torn” neljanda osa ilmumise järel, et “ust sellesse maailma on üha raskem avada”. Kui jätta see lugeja/vaataja fantaasia hooleks, pole pettumust karta, looja riskib lisa tootes alati ka varemlooduga.

“Better Call Saul” avas uuesti ukse, millele innukalt koputati. Koputa ja sulle avatakse. Sisenemine omal vastutusel.