Küünikud tegid sel aastal romantikutele napilt ära
Välkuvate silmadega teatriteadlased jäises hommikuhahetuses viiendat tundi lavatõe üle kraaklemas. Kaks bussitäit äärelinnast gothic-etenduselt saabunud allapoole suunurkadega publikumi (üks tüdruk sõnab vaikselt: "Vihkan seda maailma"). Kuraator-performaator pärast üliminimalistlikku sõnateatrit: "Nüüd ei pea ma enam teatris käima, kõik on tehtud, kõik on nähtud."
See ongi Baltoscandali võlu. Ja mis siis, et Rakvere prouad arutasid etenduse ajal detailselt hakk-kotleti retsepti ja turuplaane. Või et hulk inimesi ohkasid: "Musa põhja ja näitleja alasti, sellest siis nende arust piisabki teatriks!"
Baltoscandalile tullakse maailmapilti muutma. Vähem sihtida tunduks nagu mage. Selle pärast tasuks kivistumata ilmapildiga uudishimulikul inimesel sealt vähemalt kord elus läbi astuda. Pildi nihestamine ja täiesti uue nägemis- või teatriteoviisiga üllatamine läheb iga lisandunud aasta ja festivaliga muidugi raskemaks. Mullegi tundus, et selle aasta programm oli ehk veidi nunnum, ümarnurksem ja vähem erutav kui kuus või kaheksa aastat tagasi kogu Rakveret rokkinud trupid. Aga etendusejärgseid kirgi jagus - nii et kõik on korras.
Kõige rohkem jäi publik piike murdma kahe lavastuse üle. Kõige suurem, kallim ja glämmim produktsioon oli seekord Prantsuse-Austria trupi Superamase "Big 3rd Episode Happy/End". Laval esitati säravalt klišeid küünilistest (ent sisimas nii õnnetutest) meestest ja imeilusatest (ent sisimas nii meeleheitel) beibedest. Lavastuse vorm oli äge - korduste ja katkestuste abil lülitub vaataja analüüsinupp sisse; popkultuuri tsitaatidest koosnev tekst ja selle esitamine suid maigutades rõhutab kõigile, kes veel aru ei saanud, et šikk-maailm on küll kaunis ja nauditav, aga põhineb etteantud skeemidel ja on tühi, kõle, rumal, õnnetu, kultuuriinimese jaoks ehk grotesknegi.
Aga edasi? Kriitikat (peale lihtsa narrimise) ei tehtud, lahendusi ei pakutud. Kui ei pakuta, siis võiks mõni muu ärgas sõnum kusagilt välja piiluda - üks udune tsitaat musjöö Derridalt ei tee kogu tööd ära, pardoon. Seda, et glämm on ilus, aga natuke tobe ja klišeed mõjutavad tahtmatult meid kõiki - kes seda enne Superamase vaatamist ei teadnud?
PS Publikuga kohtuma tulid ainult kaks Superamase meesliiget - asi olla juba nii kujunenud, et alati räägivad nemad, pealegi on naisnäitlejad ainult selleks etenduseks "sisse ostetud". Nii langes minu jaoks ära küsimuse "miks te naise objektistamist kritiseerivas lavastuses naisi selgelt objektina lavale asetate?" esitamise mõttekus.
Baltoscandali teine elevuse-generaator tuli samuti prantslastelt. Gisèle Vienne'i "I Apologize" lasi heita pilgu just sügavalt tumedasse langeva noore kuti pähe. Lavastati surma, mängiti destruktiivsuse, vere veetleva ligitõmbe (või jälestuse - kuidas kellelegi), hirmu ja ihaga. Laval loodi täiesti usutav pilt kellegi vägivaldsest fantaasiast, lisandus ka kahetsus ja õudne süütunne.
Nii sügavalt isikliku asja nagu fantaasia vastuvõtt peabki väga erinev olema. Võib olla äratav äratundmine, või siis äratundmisega segatud õudus, võib olla jälestus, blokk, võib olla ka puhas igavus ja ei mingit sidet teemaga. Ja siis võib olla ka vaataja enese peas uue väikese monstrumi kasvamine - sest õuduse atmosfäär oli saalis ilusasti loodud. Kõik variandid olidki publikus olemas.
Osalusteatri näide She She Pop Saksamaalt lavastusega "Why Don't You Dance" proovis rahva tantsima saada, aga eks Eesti publik ole pigem see eelmise Baltoscandali Kuntu tüki "Miks Eesti mees ei tantsi"-rahvas kui tantsurahvas. Pidude igikestvad teemad - külgelöömine ja tutvumine, üheöö- või kogu elu partneri otsimine, mure, kuidas ma välja näen ja mis teised arvavad - sai intensiivselt ja vaimukalt trupiliikmete, aga soovijatel ka iseenese peal järele katsutud.
She She Pop alustas muide teatriteadlaste tüdrukute-bändina, nüüd on sõbrannad (ja nende üks sõber) hilistes 40ndates, aga plikalikku teatripiiride nihutamislusti jagub võimsalt. Eesti teatriteadlased, teie etteaste?
Eri teatritüüpidest rääkides tundub, et lisaks osalusteatrile on moes üha enam ka lihtsuse ja siiruse peale ehitatud väheste efektidega otse-südamesse teater. Muusikamaailmast oleks paralleeliks ehk paari viimase aasta jooksul südameid ja laineid murdnud DIY (tee-seda-ise) kultuurist tulnud lindistused. Anja Mülleri - Taavet Janseni "Amateur and Meat are playing live in Milky Way" oli kindlasti sama vaimu kandev kontserdi ja performantsi vaheline etendus. Ma ei oskaks paremini öelda kui Ireene Viktor festivali lehes: "See ei olnud muna ega kana, vaid helekollane tibupoeg, kes süütu pilguga toksis magava rebase saba."
Lihtsate lugude lihtsa esituse viis äärmuseni Ivana Mülleri trupp, kes lasi teatril joonistuda iga kuulaja peas. Ka kahe lavastusega Charlotte Engelkes tegi tegelikult midagi sarnast: hoolimata kohatisest äärmisest teatraalsusest, näitas ta ooperi võõristust, muutis suurejoonelised lood inimlikuks ja vahetas laval tihti diiva-pooljumala rolli jälle äärmiselt sümpaatse lihtinimese vastu.
Baltoscandali kvintessents oli minu jaoks aga hoopis juhuslik pildike reedeöisest Rakverest. Prantsuse õud-lavastuse tegelane, kahemeetrine needitud-tätoveeritud gei koos paari sõbraga seisab pubi ees tänaval ja lõugab valjult naerda seest kostva kõrtsibändi rahvalike hittide peale. Neile läheneb vanem lokkidega daam kuldses kleidis, makk kõrva ääres. Moodustub vapustav paar, kes ühineb kõnniteel kauniks valsiringiks.
