Lady Sovereign “Jigsaw”
Kui loeme lehest, et mõni välismaale õnne otsima läinud
seleebriti koju
tagasi tuleb, kaasneb sellega alati ka rahvalik kahjurõõmulaine
–
järelikult ei saanud hakkama. Mõtles, et on parem kui meie, aga
tegelikult ei ole. Umbes sarnase suhtumisega ilmselt tuleb diilida ka
Lady Sovereignil, kelle leping Def Jamiga ja katse vallutada Ameerika
turgu kukkus üsna kiiresti ja kolinal läbi. Populistlikud
spekulatsioonid mind ei huvita, aga samas on plaati kuulates selge, et
kui väljakutsuvaid poose Lady Sovereign ka pärast uperkuuti lendu ja
põlvede puhtaks kloppimist ka ei võtaks, on midagi siin väga
katki.
Sarnaselt Wiley viimasele plaadiga ei oska ka see huligaanräppar oma
juhitavuse kaotanud karjääri enam kuidagi suunata. Just
KARJÄÄRI, sest
tundub, et hetkeline Ameerika-edu on plikal pea segi ajanud ja
muusikategemise asemel mõtleb ta plaati kokku pannes
turuniššidele ja
sihtgruppidele, kadudes ise moodsate helide ja maneeride rägastikku.
Ideaalis võiks Lady Sovereign ju olla midagi naissoost Mike Skinneri
taolist, aga selle rolli on enda peale võtnud Lily Allen, ja palju
õnnestunumalt väga lihtsal põhjusel – tal on, millest
laulda, ja Lady
Sovereignil mitte.
Plaadi parim lugu on “So Human” – The Cure’i
“Close To Me” ülestuunitud
ripp, mis võib üheks suveks mõjuda umbes nagu urban-rahva
Las Ketchup. 4