Shamir

Shamir Bailey õppis käima ja rääkima üsna koledal ajal. 90ndate lõpuaastatel uuendas popmuusika järjest lameduse maailmarekordeid, kuni kõlas nii siledalt, et isegi mõrva plaanitsev A-Rühm ei suutnud üleüldist libisemist takistada. Kuid just siis anti meile lubadus, et popp, ja peamiselt R’n’B ja soul tähendavad kunagi taas midagi futuristlikku, midagi ohtlikult siirast, tähendavad midagi, mida teevad plastist ja ränist vormitud lihast ja luust masina moodi inimesed with lasers.

Selle lubaduse andis Luc Besson, kelle filmi “Viies element” sisenes väike keeristorm nimega Ruby Rhod – kõigi aegade parim väljamõeldud raadio-DJ. Guugeldage “Chris Tucker Ruby Rap”. Ja siis otsige jätku mõttes Shamiri “On The Regular”.

Selle, oma esimese suure hiti põhjal võiks Shamir olla PC Musicu kaanestaar – sillerdav, ajuvabalt kiire, päris-või-mitte-mees-või-naine-vahet-pole õhuline küber-funk sähvatus. Aga juba albumi esimeste sekunditega tõmbab Bailey hoo otsustavalt maha. Väga väheste vahenditega tehtud “Vegas” on muidugi ka tantsumuusika, aga see on hoopis teine tants. Ja järgmise poole tunni jooksul tuleb seda ettevaatlikku üksinda tantsimist ette rohkem, kui arvata võis. Peaaegu samamoodi, nagu Eminem tegi, teeb ka Shamir oma debüüdil: laob kõik oma probleemid igaks juhuks kohe letti. “I wish naive behaviour was left in our youth, was something we can choose,” laulab mees plaadi ehk parimas loos “Youth”, mis kõlab vahelduseks nagu pop-rock. Ja lisab siis kohe: “But we have no clue.”

Shamir pole uus Prince ega ka uus Sylvester ega isegi mitte uus Soft Cell. Ta on hoopis palju muid asju, millel pole veel nimesid.