“Wrath”
(Roadrunner)
Kes
ütleb veel enne alljärgneva äralugemist, et ma olen uue Lamb Of
Godi albumi numbriliselt üle hinnanud, saab asjale pihta. Ma tean seda
isegi, aga olen selleks sunnitud. Miks? Sest ma kuulan seda kirjutamisega samal
ajal ja kuulan valjusti. Ja “Wrath” on plaat, mille mõju on
kõige tugevam just ja ikka siis, kui sa parasjagu tema
löögiulatuses oled. Hiljem, vaikuses, mälu järgi ümber
rääkides saaks jutt muidugi “objektiivsem” – see
plaat pole midagi originaalset neile, kes kunagi Panthera omi on kuulanud. Ja
moodsa metal-muusika tunnetusliku kirevusega võrreldes on kõik
siin muidugi ka natuke ajast maas. Ning kui “Wrath” oleks inimene,
oleks ta omajagu juhm ja tüütu ja teda oleks piinlik sõpradele
tutvustada.
Aga see kõik on miski, mida teil tegelikult pole
vaja teada. Te võiksite teada ainult seda, et see siin on end oma
tormakusest lausa krampi kihutanud voolujooneline metal, milles valjemad osad
vahelduvad veidi vaiksematega ainult seepärast, et järgmised valjud
osad veel veidi valjemad paistaksid. Mida iganes keegi meist vahele tahaks
öelda, ei ole kuulda. Nii et milleks sõnu raisata.
See
muusika ajab käed rusikasse ja rusikas kätega on halb klaviatuuri
toksida. Aitab küll.
8
