Lauamängude taassünd

Miks lauamängud digiajastul ellu ärkasid ja maailma vallutama asusid, uurib Tarmo Rajamets.

Möödunud laupäeval kella kuue paiku õhtul murdsin ma pead, kuidas oma tütart võimalikult kasulikult mehele panna. Kandidaate oli mitu: suursaadik Leonid, rahandusministri poeg Victor ja tallipoiss Patrick. Esimene oli mõjukas, teine jõukas, kolmas aga tõotas äiale tulevikus viit lapselast. Just siis, kui olin viimase kasuks otsustamas, läks teevesi keema.

Minul ja mu sõpradel oli parasjagu käsil mäng pika pealkirjaga “Legacy: The Testament of Duke de Crecy”. Kõrvallauast, kus tegeleti Panama kanali majandamisega, kostis aeg-ajalt üksmeelset naeru, kui keegi meie seltskonnast järjekordselt kurtis pruutide vähesuse või kaasavara nappuse üle.

Harva on terve päeva nii lõbus olnud.