Lavastamata lavastus – kuhu jäid Moskva prostituudid?
Harva, kui etenduse lõppedes vaatajana nii kinni olen jooksnud kui seekord. Ei mingit arvamust, ühemõttelist, arvustusest rääkimata. Kui eelmistel kordadel päästis see, et hakkasin kiitma teksti autorit, siis mahakäinud, radikaalselt öeldes ajast ja arust teksti autorit pole mõtet vist tülitada. Kavalehel aga seisab, et legendaarne Peterburi lavastaja Lev Dodin on näidendist lavastanud kultustüki, mida mängitud üle 400 korra. Ma lihtsalt ei usu seda, või on siis vene näitlejad imet teinud? Sest tekst ise on nii tavaline, et ei anna kõrvutada ei Razumovskaja ega Petruševskajaga, Vampilovist rääkimata. Ütlen juba ette ära, et ei mõista, mis kaalutlustel see tükk üldse Vanemuise repertuaari võeti. Olen ligilähedasi tükke 70ndatel ja 80ndatel Moskva draamateatrites näinud, kuid nii igavat jura – vabandage väljenduse pärast – küll mitte. Moskva teatrite kiituseks võib öelda, nüüd retrospektiivis kindlasti, et mängiti seal tasemel, ja ka lavastustele ei tehtud mingit hinnaalandust.
Lugesin veel kord kavalehte ja leidsin mingi ventiilmõtte: kui alustaks õige lavastajast? Seda enam, et enne teatrisse minekut olin kuulnud, et tükk oleks justkui lavastamata? Ühtki lavastaja Eva Klemetsi tükki pole ma näinud, aga see ei loe, olen temast kui lavastajast küllaga kuulnud nii head kui halba.
Mis oli siis tükis lavastamata? Mis tegemata? Häiris pooliku töö juures see, et kui mõnel näitlejal-osatäitjal sai tekst otsa, siis oli ta lavastaja poolt pandud tardunud poosi seisma või reformvoodile istuma, ning vaikides ebaadekvaatseid näomoonutusi tegema või nööri kerima. Eriti torkas see silma Tanel Jonase miilitsa Nikolai puhul, aga ka ühe kesksema rolli Lora (Katrin Pärn) juures.
Lihtsalt kahju hakkas näitlejaist. Kui ei oska mõnele osatäitjale momendil mingit tegevust leida, siis saada ta lihtsalt lavalt minema, aga ära jäta sinna konutama. See on nii vana lavatõde, et kole kohe! Ilmselt polnud lavastaja aru saanud, et tükk on kompositsioonilt ju fragmentaarium, kus puudub dramaturgia oma vajalike tõusude ja langustega. Edasi tekkis küsimus, kas lavastaja oli endale aru andnud, mis võtmes ta tüki lavastas. Segi oli paisatud igav olme, grotesk, ja kui küüniline olla, siis isegi sotsrealismi sugemed. Nädal tagasi vaatasin Kivirähu "Teatriparadiisi", mis oli autori poolt jandiks tituleeritud, ja seda ta oligi, ja nalja sai. Aga "Tähed hommikutaevas" polnud isegi jandilähedane. Puudu jäi eelkõige lavastust läbivast ning ilmestavast selgepiirilisest stiilist. Ja eks sealt see isetegevuslik lavastuse joonis pärit olegi.
Mis näitlejatesse puutub, siis mängisid nad nagu igaüks omaette, sellest tüki laokilolek. Ainukese silmapaistva rollilahenduse oli leidnud Külliki Saldre naisalkohoolikuna. Ja ka see osatäitmine ei olnud kolme igava tunni jooksul lõpuni huvitav, näitleja lihtsalt väsis ära – äge algus, ilma dünaamikata, tõusude ja mõõnadeta. Merle Jäägeri Valentina alustas mahlakalt, paljulubavalt ja see oli ka kõik, sest tema roll selles "ühiselu" situatsioonis jäi arusaamatuks. Kes ta siis lõpuks oli? Tundus, et see jäi Mercale endale ka ebaselgeks.
Ülesmeigitud nii seest kui väljast oli Katrin Pärna profiprostituut. Aga ka tema oli lavastaja poolt kohati rakendamata, nagu miilits Nikolaigi. Kaua sa ikka ilma teksti ja tegevuseta suitsu kisud ja puusi hööritad ja seda eriti Sadamateatris, vaevalt meetri kaugusel vaatajast. Alina Karmazina lapsprostituudi Mariana oli üks õnnetus laval, õigemini vene pseudo-Julia, kellesse oli armunud kohalik võmmkärakas, Tanel Jonase Nikolai. Selle armastajatepaari lavasuhte iseloomustamiseks ei leia ka parima tahtmise juures sõnu.
Ainukesena stiilselt, totakalt naerusuisena oli välja mängitud füüsikust poolhull Aleksander Andres Mähara esituses. Kuskil teises pooles hüppas lavale keegi Klara (Piret Simson), kes oli ja, kuidas näitleja ka ei püüdnud, jäigi karikatuuriks, kuigi pidi olema (ka) üks prostituutidest. Aga mida ei olnud, seda ei olnud. Hea, et näitleja ei püüdnudki midagi rohkemat. Kavalehel oli mainitud, et on tõmmatud paraleele Gorki näidendiga "Põhjas". Huvitav küll, kus seda tehti, kes see naljanumber oli, kes sellise kalambuuriga välja tuli? Põhipuuduseks, mis mulle poolunisena etenduse lõppedes kangastus, oli see, et nii näitlejate mängus kui lavastaja teos ja tahtes puudus SÄRA. Ilma selleta ei ole lavastust, ükskõik millises žanris. Tagasikäik proloogi: kuhu jäid reklaamitud vene prostituudid Moskva olümpiamängude taustal? Ei olnud ei seda ega teist.
"Tähed hommikutaevas"
Autor Aleksander Galin. Lavastaja Eva Klemets (Tallinna Linnateater).
Kunstnik Liina Tepand. Valgustuskujundaja Airi Eras.
Osades: Alina Karmazina, Külliki Saldre, Katrin Pärn, Piret Simson, Andres Mähar, Merle Jääger, Tanel Jonas.
Esietendus 24. märtsil 2006 Tartu Sadamateatris.
Sünopsis
Näidendi keskmes on viis eri vanuses naist, kellest neli teenivad leiba oma keha müümisega. Kuna on lähenemas Moskva olümpiamängud, saadetakse seesugune kontingent pealinnast sada kilomeetrit eemale.
Tegevus koondubki kauges maakolkas asuvasse viletsasse barakki, kus ristuvad inimsaatused, kohuvad konfliktid ja põrkuvad erinevad ellusuhtumised.
