Legoland Tallinn
Millal käisite viimati Eestis ja kas vahepeal on toimunud mingi muutus siinses linnapildis?
Eestis olen teist korda. Käisin siin kolm aastat tagasi. Mingeid suuri muutusi nagu silma ei torka. Maju on juurde tehtud ja fassaade värvitud. Aga segadus on läinud suuremaks. Kui ei ole tegu just korraliku, laiema põhjaga linnaehitusprojektiga, siis on tunda ülelöömismängu nii majanduslikus kui ka arhitektuuri mõttes. Omal ajal naersime kolhoosikeskusi, kuhu vene valitsus lubas aeg-ajalt mõne maja ehitada. Maja oli selle aasta tüüpmaja. Nii tuli riburadapidi Nõukogude Eesti arhitektuuriajalugu. Seda kirjusust me omal ajal naersime. Nüüd tehakse sedasama paremate materjalidega, paremini, rikkamalt. Heakene küll, kui ehitataks vähemalt teine maja kõrvale, mis oleks kõneluses eelmisega. Teisest arhitektist algab ansambel. Aga meil on siin rida arhitekte, kes on esimene, esimene, esimene. Kahjuks pole ma seni näinud ühtki ansamblit. Arhitektuurne pilt on kohutavalt kirju.
Mida te arvate meie läbimurretest, näiteks Tartu maantee omast?
Tartu maantee läbimurdel on mingi loogika, ehkki see vana Tartu mnt osa, mis jäi tupikuks, ei tea, mis endaga peale hakata. Linn peab viima oma põhisuunad kokku või linnast mööda. Ei saa olla, et keegi tuleb Tartust, tahab sõita Pärnusse ja peab sõitma linnast läbi.
Aga kõigile muudatustele vaatamata ei oska ma siin linnas sõita. Mitte sellepärast, et palju oleks ümber tehtud. Aga Tallinn pole tunnetatav ei jalakäijale ega autojuhile. Et kui ma tahan sõita lõuna poole, siis ma ka sinna jõuan. Et vasakule minnes ei leiaks ennast järsku paremale minemas. Tallinnas peab palju teadma, ei saa lihtsalt ruumiga kaasa voolata.
Aga palju poleemikat tekitanud pilvelõhkujad? Meil käis kõva sõda pilvelõhkujate vastu, selle asemel, et vaielda, kuhu nad Tallinnas sobiksid ja kuidas neid teha.
Pilvelõhkujatega on kerge. Neil on kaks võimalust. Kas nad on kirikutornid ja seega orientiirid ja üksinda või siis mida rohkem, seda parem. Sellelsamal üksikul, mis on tekkinud lauluväljaku kõrvale, on kaks võimalust: kas maha lammutada või kuus tükki kõrvale ehitada. Mõlemad variandid on sama head. Üksikuks ei tohi teda jätta, sest ta pole mingi orientiir. Kui neid ehitatakse siia palju, siis üksikud pilvelõhkujad polegi väga tähtsad ja ennast täis, nagu nad praegu on. Osa neist muutuvad naeruväärseks, osa juba on naeruväärsed.
Kuidas olete rahul meie pilvelõhkujate arhitektuurse kvaliteediga? Suure kriitika osaliseks said Tartu maantee läbimurdel olevad nn Kolm õde, et arhitektid ei ole teinud kahte alumist korrust ärikorrusteks. Ühe maja esimesel korrusel on lausa trafo, mille tummad seinad ei kaunista linnapilti.
Kui on olemas linna detailplaneering, siis saab sundida hoonestajat tekitama äripindu, tekitama äriseina kahe esimese korruse ulatuses, mis räägiks inimesega, saab keelata tal ehitada trafot, isegi kui see on talle mugav. Neid asju saab reguleerida linna tsoneerimisprojektiga, kuhu pannakse reeglid kirja. Trafo iseenesest pole katastroof. Hullem on see, kui suur must hoone vajub massina kõnniteele ja ei suhtle inimesega.
Kuidas suhtute Viru väljakusse, mida ehitatakse?
Ma ei ole projekti süvenenud, aga saan aru, et Viru hotell kui eraldiseisev klots kaob. Selle asemele tekib kvartali suurune klots.
Kui me väärtustame vanalinna, siis võibolla on hea mõte kaotada seni tema lähedal seisnud Viru hotell, mis pretendeeris olema aktsent. Võibolla on tulnud aeg see ära hävitada. Kvartalisuurune müür on palju neutraalsem kui Viru hotell üksinda. Teenindusmaja, kaubamaja, Viru väljaku kvartal on ühesuguse kõrgusega hoonestus, siis tuleb natukene vaba õhku, siis vanalinn. See peaks töötama.
Viru häiris mind juba omal ajal, eriti tema asend. Eriti hull oli tulla vanalinnast mööda Viru tänavat.
Kuidas suhtute Süda tänava läbimurdesse?
Kadriorus on palju suuremaid miljööväärtuslikke puitalasid, millest pole õhkagi järele jäänud. Ma ütleks, et Süda tänava miljöö säilitamine toimub väevõimuga. Ma saaks aru, kui võtaksime mingi vabaõhumuuseumi taolise ala ja säilitaksime seda. Süda tänava kvartal on väike ja ta ei ole üheülbaline. Kõik linnad ehitavad ennast ümber sama koha peale, teine ja kolmaski kord. Muuseumiks võiks teha ühiskondlikke hooneid, mitte elukvartalit.
Oma asukoha tõttu hakkab selle maa hind nii kiiresti tõusma, et peagi tuleb veel tugevam surve majad maha lammutada. Ma kõlan praegu nagu mingi äraandja, aga miljöö hävimisest Kadriorust on mul rohkem kahju. Seda ei päästa enam ka.
Tallinna ehitusbuumist sõltumata domineerib linnas ikkagi vana Tallinn. Mõned uued majad on targad ja meeldivad, mõned ei meeldi. Üldmulje Tallinna arhitektuursest keskkonnast on legoland. Kõik kuidagi kiire, kerge ja ajutine. Need on sellised kahe põrssakese majad, mina olen kivimaja ehitaja. Ma elan lihtsalt sellises linnas, kus mul teistmoodi ei lasta.
Kui suur konkurents on Iisraeli arhitektuuriturul?
Ilmselt on ühe elaniku kohta topelt niipalju, kui on Eestis. Meil lastakse arhitekte kümnete kaupa välja. On kolm kooli, kes neid koolitavad, seal on 60 inimest kursusel. Arhitekte on kui kirjuid koeri. Peale selle, 50 aastat tagasi, kui neid ei olnud, anti luba projekteerida väikseid maju ka tehnikust projekteerijal. Väikseks majaks loetakse kuni neljakorruselisi maju. Sellest nähtusest pole meil õnnestunud seni lahti saada. Nad projekteerivad endiselt ja löövad hinna alla. Meil oli ehitusbuum 90ndate alguses. Nüüd viimased kolm aastat on lausa kriis. Sellises olukorras saab arhitekt tööd läbi tutvuste ja korruptsiooni. Kes on pumba juures, saavad tööd. Bürood tõmbavad ennast koomale, panevad kinni, mõned lasevad jalga välismaale.
Kas see olukord peegeldub ka arhitektuurses pildis? Eesti arhitektid teevad töö saamise ja hoidmise nimel vahel suuri kompromisse, mis paistavad küll linnapildis hästi välja.
Arhitektuur on seotud linnaehitusega, linnaehitus on omakorda võimu poolt paika pandud. Teil on praegu mingil määral metsik lääs, kus asjad lahendatakse ühe maja või ühe krundi tasemel. Äärmisel juhul tehakse mingi ühe krundi detailplaneering. See peegeldub ka arhitektuurses pildis. Meie riigikene on kauem kestnud ja asi paikapandum. Kui asi jõuab majani, siis on tema kohta juba väga palju paigas, tihtipeale isegi materjalikäsitlus. Arhitekt pole nii vaba ja tema staatus pole nii kõrge, nagu ta Eestis on. Olen ju ka siin elanud. Enne kui ära läksin, 1979. aastal, oli arhitekt üsna idealistlik nähtus. Millegipärast arvati, et arhitekt võiks olla ehitusprotsessi juht. Seda ei ole ta kuskil maailmas juba väga ammust ajast. Regionaalse arendamise projektid tellitakse mingilt majandusinstituudilt. Detailplaneeringud või tsoneerimiskavad kinnitavad poliitikud. Meil on asi veidi parem, sest linnaprojekte enam linnatasemel ei kinnitata. Kinnitavad ministeeriumide esindajad – spetsialistid. Mingil määral suudame poliitikud kõrval hoida.
Kas teil saab ka detailplaneeringuid kergekäeliselt muuta, nagu tehakse meil, kui tahetakse suuremat, kõrgemat või teise funktsiooniga maja püstitada?
Kui on uus piirkond, siis umbes 50 aasta jooksul ei saa teha ühtki detailplaneeringut, mis muudaks olemasolevaid tingimusi. Kui anda luba ühele, siis tahavad ka teised. Ning nii muutuks ehitustihedus, – kõrgus ja muu – milleks siis see planeering tehti?
Vanemates rajoonides, kus algab täisehitamine, üleehitamine või kõrgemaks ehitamine, võib taotleda detailplaneeringu muutmist.
Huvitav on see, et Eestis pole ehitusmahu suurendamine maksustatav. Iisraelis on. Kui inimene tahab suurendada ostetud krundi ehitusmahtu, siis riik tahab selle pealt raha saada. Miks ta peaks inimesele kinkima miljoneid asja eest, teist taga.
Eestis aga võib sellisel viisil teha väga kiiresti raha. Ja seda ka tehakse.
Meil on kehtestatud ehitusmahu maks. See on seepärast, et maja ehitanud inimene kasutab linna teid, kõnniteid, tänavalgustust ja maksu kaudu võtab selle haldamisest osa. Kui inimene on üks kord ehitusmahu maksnud ja ehitab samale kohale samas mahus uue maja, siis ta rohkem maksma ei pea.
Kuidas näeb välja teie arhitektuuribüroo?
Olen viimased paar aastat tegelenud põhiliselt iseendaga, olen tegelenud arhitektuuriga niipalju, et oleks leivatükk ees. Tegelen omaenda tervisega – toibun suuremast lõikusest. Nüüd olen nii kaugel, et võin vist jälle ringi vaatama hakata, mida teha või mida tegemata jätta.
