Lendavad saksofonistid ja higine klubidžäss
OHT: Lääne-Soome, Pori-nimelise linnakese serv, jatsfestivali pealava rohelusse mattunud Kirjurinluoto saarekesel.
AEG: 21. juuli kell 14.30 – umbes 18.
Hiiglaslikule muruväljakule voogavad ühtlase joana kümned tuhanded soomlased.
Standardvarustus pere peale: kohver hõbelusikatega, pastad ja salatid, kaks toidukohvrit päikseküpsetet tomatite ja viit sorti juustuga, maasikatort, 8–10 liitrit alkoholi, täispuhutavad tugitoolid, laud, klapptoolid, vaip. Kuidas kogu see kraam pluss pere ise paduvihma saabudes kahe minutiga kokku pakkub, on omamoodi ime.
Algab piknik, mis kestab tunde. See, et pool perest on lava poole seljaga ja ei saa 50eurosest kontserdist suurt osa, ei häiri kedagi.
Piknik kestab umbes üheksani õhtul, siis koperdatakse rõõmsalt kodu poole. Vastupidavamad trallivad klubides edasi.
Samal ajal laval:
15.00 – kontserdi väljakuulutatud algus.
15.01 – lavale astub Kuri Soome Blondiin, kes kisab mikrofoni päevakava.
15.03 – bänd on laval ja juba mängibki! Soome täpsus.
Programm jookseb ka edaspidi nagu kellavärk, nii et kui Ms Lauryn Hill võtab vabaduse pool tundi lavale hilineda, siis peab temperamentsem osa publikust oma õiguseks kisada lava poole: “Get on the stage, you fucking bitch!”
Päeval põhikontsertidele kogunenud mass laheneb õhtuks kuue-seitsme klubi vahel. Ainsaks probleemiks jääb tipptasemel artistide seast kõige lahedama väljavalimine või läbustavate jatsujate vahel laveerides eri kontsertide vahel jooksmine.
Tuba vs Laululava
Pori suurte välikontsertide piknikune fiiling on tore küll, aga ei saa lähedalegi õigele higisele klubigruuvile või kontsentreeritud pingelisele kontsertsaalijatsule. Jumal tänatud, et aprilli lõpp – “Jazzkaare” aeg – veel ebastabiilse ilmaga on, nii et ei saa pähegi tulla bände hämarast saalist välja päikese kätte tirida.
Mõni võimsam kollektiiv suutis oma sõnumi ja rütmi siiski ka läbi päikese ja vihmavalingute muruplatside taganurkadeni kanda. Aga distants ikkagi jäi. Suurel laval ei sündinud tavaliselt musasündmus siin ja praegu, pigem taasesitati mingit märki, mälestust või valmis lavastust.
Näiteks MTV moosipoiss Craig David, kes esitas vaheldumisi kauneid ballaade ja intiimseid lühikirjeldusi oma elust, noored neiud lava ees kiljumas. Tase ei olnud ju paha, aga jatsfestival ikkagi... Selleaastane puhtaim näide lõivumaksmisest popile – Pori iga-aastane tava, et veidi pappi kah teenida.
Lauryn Hilli toomine jatsfestivalile tundus õigustatum. Tema soolod olid kohati huvitavad, muusika ei olnud nii valmis ja igavavõitu, nagu ta hittidest “Ready or Not” või “Killing me Softly” võinuks arvata. Hill üllatas oma suure ja intensiivse saatebändiga. See võinuks olla üks huvitavamaid välikontserte, kui mitmed lood poleks muutunud mitte-kuhugi-jõudvaks müraks, kust närvilised vokaaltsitaadid halvasti välja kostsid. Või mine tea – ehk moodne R’n’B ongi selline?
Lisaks valmis popstaari pildi esitamisele sai suurel laval näha mälestuste elustamist või lavastuse ettekandmist. Mõlemad variandid tegelikult rokkisid, kuigi muusikalised ideed olid ammu purki pandud ja ei sündinud vaataja silma all. Sun Ra Arkestra mälestas oma 1993 surnud geniaalset liidrit. Sun Ra oli vaba jatsu guru ajast, mil terminit free jazz ei olnud veel olemaski.
40 aastat eksisteerinud eksperimentaalorkester oma 81aastase liidri, oboemängija Marshall Alleni juhtimisel enam igal noodil ei üllatanud, kuigi kosmosest pärinevaid ja teispoolsusest teateid saatva Sun Ra geniaalseid välgatusi kostis läbi küll. Hull oli nende muusika ka siin ja praegu – suurimad avangardistid juba igavat muusikat tegema ei hakka!
Teised suured mälestajad olid Big 3 mehed: kolme latiinogigandi pojad on ühendanud jõud, et oma isade muusika uuesti kuumaks mängida. Tito Puente, Machito ja Tito Rodriguez valitsesid 50ndatel–60ndatel New Yorgi legendaarset klubi Palladium. Ega pojad kehvemad pole, originaalbändi liikmeid sisaldav bänd paneb paarkümmend tuhat inimest vihmas mambot tantsima nagu nalja. Ainult see iga loo vaheline isade tutvustamine, meenutamine ja ülistamine tüütas lõpuks ära – kus on poegade mäss või vähemalt isikupära?
Visuaalselt vingeim elamus oli kahtlemata Prantsuse Urban Saxi 40 saksofonisti, kuue löökriistamängija ja lugematute tantsijate-akrobaatide kontsertetendus. Jaapani koreograafi tantsima pandud arvukad valged olevused meenutasid “Eesti ballaadide” maa-aluseid olevusi. Žanrimääratlus peaks vist olema muusikaline tsirkus – värvilistes kaharates kleitides gaasitorbikusarnaste maskidega taevast laskuvaid saksofonidega kosmoseelanikke ei näe just iga päev.
Prantslastel paistab olevat kõva vaatemängukoolkond: nii “Baltoscandalil” oma veešõuga käinud trupp kui paar aastat tagasi üle Kuressaare hiiddraakoni lennutanud Prantsuse lavastajad tulid sarnase käekirjaga meelde. Väga kihvt. Kurb ainult, et väga hea minimalistlik muusika jäi nii hullumeelse šõu puhul paratamatult ainult taustaks – meeled ei suuda korraga nii palju haarata.
Kuum ja higine
Need kõige intesiivsemad elamused tulid aga ikkagi õhtustelt sisekontsertidelt. Näiteks fankimees, kellele võiks minu arust James Browni mantlit pakkuda – karismaatiline James Taylor. Mod-rock’i ja acid jazz’iga alustanud inglane, kelle legendaarne DJ John Peel suureks mängis, teeb nüüd üsna puhast fanki. Imelikul kombel mõjub see aastal 2005 täiesti moodsalt. Kui suur kiilakas James täie vungiga oma pisikest hammondorelit sõtkub ja rahvale sisendab: “Enjoy the life You are living!”, siis ei jää ka ühelgi küünikul publiku seas muud üle kui ennastunustavalt kaasa skandeerida.
Järgmist suurt klubielamust Los Van Vani austati tiitliga “Kuuba kõige popim tantsubänd alates 1969. aastast”. Festivali bukleti diagnoos kõlas veidi ülepingutatult, aga pärast kolme esimest takti oleks sellele kohe alla kirjutanud. Kuuba traditsioonilisse muusikasse järjest uusi tantsumusa stiile sisse sulatav ja liikmeid pidevalt nooremate vastu väljavahetav bänd oli värske kui eilesündinu.
Rahvas tantsis ladinaameerika rütmide järgi nagu pöörane. Siit tulenes mu soome kultuuri elamus number kolm. (Esimesed kaks olid piknikukultuur ja massjoomingukultuur.) Meie põhjanaabrid oskavad tantsida! Me võime küll naerda soomlaste veidrat tangoarmastust, aga nad oskavad kõiki teisi ladinaameerika tantse kah! Täitsa kadedaks tegi tõtt-öelda, kui kümned ja kümned paarid keerutasid profilt paksult täis klubis salsat, mambot, tšatšat ja mida iganes.
Soomlaste latiinoihalus paistis välja ka muusikavalikus laiemalt: väga paljud bändid kasutasid ladina rütme. Ka suurim tüng pärines Lõuna-Ameerikast. Loomulikult tormasin suurkontsertide vahepeal ka jatstänaval ühes telgis välja kuulutatud Club Brasili. Lubati ju Sergio Bastost: Eestis südameid võitnud mesimagusa häälega Brasiilia laulik, kelle kontserdid koos Raivo Tafenauga on publiku alati ära sulatanud. Nüüd aga selgus, et Soomes resideeruval Bastosel ei ole kerge elu: tuleb temalgi haltuurat visata. Ähmaste Brasiilia-vihjetega rahvusvaheline sültmuusika diskostiilis tantsutüdrukutega ei olnud päris see, mida ühe Põhja-Euroopa ägedama jatsfesta Brasiilia-klubist oodanuks.
Festivali suurim üllataja Little Louie Vega & His Elements of Life. Jah, Louie Vega on geniaalne DJ ja produtsent, jah, tema ja ta sõbra Kenny “Dope” Gonzalese märk Masters at Work on juba ammu tõestanud end tantsumuusika ässadena. Vanad uudised? Siiski mitte. Little Louie Eestis veel nägemata laivšõu oli uskumatult võimas. Üleelusuurused Cabo Verde kaunitar Anane (tõusev superstaar, nagu nad räägivad) ja suures punases ürbis must laulik Josh Milan haarasid hetkega nii sügava vokaali kui efektse välimusega.
Bändi stiili võib aimata juba sellest, kust bänd on kokku korjatud: Mosambiik, Cabo Verde, Puerto Rico, Argentiina jne. Samba, salsa, bossanoova, afro-groove – see ja palju muud on kokku keevitatud kohati hausikastmes, aga maailmamuusika mõnusamate osistega niiviisi vürtsitatud, et tulemus on Maailma Parim Peomuusika.
Väiksemad, aga mitte nõrgemad
Festivalidel kipub ikka nii olema, et kõige lahedamad avastused on kõige väiksemate saalide kontserdid, millest suurem osa rahvast üldse ilma jääb. Jäi minulgi vaatamata mitmeid artiste, kellest palju head kuulsin, Dr Lonnie Smith ja hunnik Skandinaavia eksperimentaliste sealhulgas. Üllatajate peale sattusin siiski. Näiteks soomlaste Giant Robot miksib electro’t, fanki, reggae’t ja hip-hoppi nii originaalselt, et ma panustaks küll nende peale, kui vaja Soome järgmist maailmavallutajat ennustada. Tugeva sotsiaalse sõnumi pärast (massitarbimise vastased, linnaruumi mõtestajad jne) kutsutakse muusikat uut tüüpi linnafolgiks.
Ja kõige lõppu ühest kõige armsamast kontserdist. Kuumast klubist läbi vihma Pori teatrisse rühkinud sattusid teise reaalsuse saarekesele: ülimalt vana kooli teater võimsate lühtrite ja laemaalidega; soe ja kuiv, vaikne, ka vaheajal räägivad inimesed koogikese või veiniklaasikese taga poolihääli jne. Ja sinna peale kontsert: veel rohkem vana kool! Moodsa jatsu ühe looja ja rütmiuuendaja Max Roachi vanad kamraadid ja bändikaaslased olid kokku tulnud, et taaselustada maestro muusikat. Täpne, üliprofessionaalne, intensiivne. Braavo!
* * *
Ülimalt soomekeelselt pressikeskuselt (“Oot, mis Eesti lõunaprovintsist te siis olete – ei räägigi Soome keelt??”) saime juba laeval olles sõnumi, et “kaikki tervetulleeksi 15.– 23.7.2006”.
Pori on liiga lähedal, et sinna mitte minna!
Pori Jazz toimus 16.–24. juulini, põhikontserdid viimasel neljal päeval.
Festivali peeti juba 40. korda.
Igal aastal lisandub uusi esinemispaiku, sel aastal näiteks valgusmuusikat täis telklava LP 40.
Kokku on lavasid 14, lisaks tasulistele kontsertidele saab tasuta igasugust muusikat kuulata linna keskel oleval Jazzkatul (Jazztänav).
Eestlastest olid väikestel lavadel eri koosseisudes esindatud Raivo Tafenau, Toivo Unt ja Jaanika Ventsel.
