Libavaida sugrusida uherles ja ­vurles kehus*

“Alice Imedemaal”
Režissöör Tim Burton.
Osades Johnny Depp, Mia Wasikowska jt.
Alates 5. märtsist nii Cinamoni kui Forum Cinemase keti kinodes, nii eesti kui inglise keeles.

“Alice imedemaal” ja “Alice peeg­litaguses riigis” on 145 aastaga kogunud enda ­peale tohutu hulga kihistusi ja tähendusi, muu­tunud lasteraamatutest lõputult tsi­teeritud ja läbianalüüsitud kultuurifeno­meniks. Need on veidra struktuuriga, matemaatikast, absurdist, huumorist ja sõna­mängudest läbi põimunud tekstid, mis, julgen enda ­kogemuse ­põhjal ­väita, pakuvad oma unenäolisuses täiskasvanu­tele tunduvalt rohkem kui lastele. Lapsed tahavad korda ja selgust, hallutsinatsioonid neid ei huvita – elu on niigi põnev.

Režissöör Tim Burtoni jaoks on Alice’i lood ideaalne lähteaine, kuna ka tema puhul on segane, kes täpselt on tema muinasjutuliste fantaasiafilmide sihtgrupp. Lapsemeelsus tuleb tema loomingu nautimiseks igal juhul kasuks. Ja Burtoni otsus luua film 3D-tehnoloogiaga, et algmaterjali trippy’t iseloomu edasi anda, on samuti väga hea, sest käesoleval juhul pole 3D mitte eesmärk, vaid vahend – lõpuks ometi on tehnoloogia Burtoni fantaasiale järgi jõudnud. Meedium ja materjal sobivad omavahel nagu jäätis ja soe suvepäev. 

Nüüd aga sisust. Filmis on kaotatud hulk raamatu tegelasi ja ühtlane kaheteistkümneks tunniks jaotatud tekstijada on kahjuks kirjutatud selge moraali ja raamjutustusega stsenaariumiks, ­mille kolmanda vaatuse kulminatsioon on – nagu ikka – kõige pettumustvalmistavam. Tegelikult pole Ameerika režissöör (tõele au andes siiski inglannaga abielus anglofiil) ega Disney stuudio Victoria ajastu Inglismaast õiget heki-, puudri- ja teehõngu täielikult välja suutnud ­raputada, sest näiteks dekadentlik jabura teelaudkonna stseen Märtsijänese, Unihiire ja Kübarsepaga paneb filmi vaadates lausa vaimustusest hüppama. 

3D, kus mängivad koos inimesed ja animeeritud tegelased, on niivõrd uus ja üllatav, et avaldab paratamatult muljet, eriti nii visuaalselt mõtleva režissööri käes nagu Burton. Filmis on alles raamatu mängulisus ja unenäolisus, kuid küsimused aja ja ruumi suhtelisusest ning üksindusest ja identiteedist on hajunud action’isse. Võitlus käib ­mõistagi male- ja kaardimänguga kaasas, aga on iseküsimus, kas hiljutistes fantaasiaseiklustes lõputult nähtud suurejooneline draakoniga mõõklemine on selles loos hädavajalik. Ja kuhu on kadunud Burtonile nii omane indie-puudutus, isiklikkus, eriline õrnus? Samas, ilma algmaterjali kohandamata ei oleks olnud võimalik sellise eelarvega (s.t nii uhke ­väljanägemisega) filmi luua. 3D on siiski hiigeläri, kuhu investeeritud summad peavad raha tagasi teenima. Puudujäägid sügavuse poole pealt kompenseerivad imeline vaatemängulisus ning võrgutav, kriitikameelt tuimestav ilu. Muinasjutu puhul sellest täiesti piisab. 

Filmis näeb kaht Burtoni peamist näitlejat: Johnny Deppi Kübarsepana ja Helena Bonham Carterit Punase Kunin­gannana. Mõlemad on loonud unustama­tud tegelased – mürgisest ­liimihaisust täiesti segi keeranud Kübarsepp ja näitle­janna kaheaastasest ­tütrekesest inspi­ree­ritud hiigelpeaga kamandav türanlik Kuninganna on mõlemad lihtsalt fantastilised. Ka ülejäänud karakterid on väga värvikad. Juhul, kui te algteksti tunnete ja inglise keelt oskate, vaadake filmi originaalkeeles. Kuigi eestikeelne ­dublaaž on kena, lisavad Alan Rickmani, Paul White­house’i, Matt Lucase ja teiste Briti tippnäitlejate hääled tegelaskujudele väga olulisi nüansse. 

* Rida Risto Järve ja Tuuli Kaalepi tõlgitud luuletusest, mis ilmus raamatus “Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi” (1993).

3D poolt
Mann Jõgeda: 

Läinud nädalal sattusin kogema­ta vaatama uut hittfilmi “Alice Imedemaal”. Teadmata midagi sellest, et tegemist on 3D-filmiga, ja olemata üldse kunagi 3D-kino näinud, sammusin saali. Ukse peal pisteti mulle mingid roheliste plastklaasidega prillid pihku ja öeldi, et pangu ette. Panin kuulekalt prillid ette. Tuled kustusid. Saal jäi vaikseks. Kui korraga – kõmm! – “Dolby Surround Soundi” märk lööb mulle otse näkku! Kiljatan hirmunult. Sellele järgneb kohe Walt Disney Picturesi logo, mis sõidab mulle otsa. Pagana vinge! Selline see 3D siis ongi? Nii reaalne, nagu oleks asjas täitsa sees.

Terve filmi aja piilun ekspertiisi mõttes üle prilliääre, et mis vahe tekib prillidega ja ilma. Minu meelest on vahe märkimisväärne. Ilma prillideta on mu ees lame, tuim kahemõõtmeline pilt, prillidega aga elav ja sügav tõelisus.

Kinost väljudes mõtisklen, et kuidas ma nüüd üldse enam “tavalist” filmi saan vaadata, kui 3D on hoopis ägedam. Või telekat. Ootan huviga aega, mil “Aktuaalne kaamera” jõuab minuni kolmemõõtmelisena.

3D vastu
Margit Tõnson:

Ma saan aru, et üüratud investeeringud on tehtud, Ameerika filmitööstuse dinosaurused on oma väljasuremist jälle edasi lükanud ja leidnud peibutise, mis inimesi kodukino asemel kobarkinno sunnib tulema, ning tegijatelgi on, nagu ikka, mõneks ajaks uuest mänguasjast hea meel, aga... Seni, kui kolmemõõtmelist filmi prillidega peab kaema, ma parem hoian neist eemale. 

Esiteks pole Cinamoni kino 3D-prillid piisavalt suured ja mugavad, et kõrvalt sisse imbuvat valgusmüra takistada, mis omakorda tekitab peegeldusi prillide sisepinnal ja sunnib silma kogu aeg valima, mida teravustada. Kui peegeldus tähelepanu endale tõmbab, kaob aga ka 3D-efekt. Tulemus on väsinud silmad ja peavalu ja ärritus. Ka CC Plaza “aktiivprillid” ei veena mind. Ma tunnen 3D-kino vaadates, et mind peetakse kujutlusvõimeta idioodiks või siis vankrisse topitud beebiks, kelle silmade ees peab tähelepanu tõmbamiseks muudkui kõrinate ja tirinatega siputama.