12.04.2007, 00:00
Ligimesearmastus
NOORED NEIUD PATU- JA LUNASTUSTEEL.
“Samaaria tüdruk”
Samaria, Korea Vabariik 2004. 95’.
Režissöör, stsenarist, monteerija Kim Ki-duk. Mängivad Lee Uhl (Young-Gi), KwakJi-Min (Yeo-Jin), Seo Min-Jung (Jae-Young).
Pärast budistlikku mõistukõnet “Kevad, suvi, sügis, talv… ja jälle kevad” jätkab Kim Ki-duk allegoorilist joont. “Samaaria tüdruk” kõneleb kahest neljateistaastasest koolitüdrukust, Yeo-Jinist (Kwak Ji-Min) ja Jae-Youngist (Seo Min-Jung). Nad on lahutamatud sõbratarid, nende sõprus arvatavasti ületab platoonilisuse. Tütarlaste salaunistuseks on sõita Euroopasse. Selleks on nad otsustanud korjata raha prostitutsiooniga.
Meestega magab Jae-Young. Yeo-Jinile on prostitueerimine ja mehed vastikud, kuid ta nõustub olema sõbratari kupeldaja ja mänedžer. Jae-Young usub, et vanemate meestega magades järgib ta kunagisi budistlikke pühi preestritare, kes viisid mehed valgustuseni läbi nirvaana oma jalge vahel.
Politsei korraldab haarangu. Jae-Young hüppab õnnetult aknast alla ja sureb.
Yeo-Jin süüdistab juhtunus ennast ja võtab ette lunastusteekonna: ta otsib üles sõbratari meeskliendid, pakub ennast, ei võta neilt raha ja maksab meestele tagasi nende raha, millega need sõbratarile tasusid. Kergus, millega neiu meestega magab, jätab mulje, nagu oleks ta seda ennegi teinud. Kes teab, võibolla mõtles režissöör, et tegemist on ühe ja sama isiku kahe poolusega?
Kuid Yeo-Jini isa, politseinik, avastab juhuslikult, millega tegeleb tema tütar. Tütrele ei ta ütle sõnagi, asub hoopis mehi jälitama ja peksma.
Tüdrukute mäng on küll kohmakas, kuid see pole realistlik ühiskonnakriitika. Ka pole siin üldse misogüünlust ja ehk see pani paljus naistest koosneva Berliini festivali žürii andma filmile Hõbekaru.
*
Samaariale ja samariitlasele on andnud tähenduse Jeesuse jutt ligimese nagu iseenda armastamisest (Luuka evangeelium, 10, 25–37). Teeröövlid peksid läbi ühe mehe. Sama teed tulnud preester läks mehest ringiga mööda. Piki sama teed tulnud samaarlane astus ligi, sidus haavad, valas neile õli ja veini, tõstis mehe muula selga ning kandis hoolt tema eest. Järgmisel hommikul maksis ta peremehele. Jeesus küsis: “Kes neist kolmest sinu arvates on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?”
Samaria, Korea Vabariik 2004. 95’.
Režissöör, stsenarist, monteerija Kim Ki-duk. Mängivad Lee Uhl (Young-Gi), KwakJi-Min (Yeo-Jin), Seo Min-Jung (Jae-Young).
Pärast budistlikku mõistukõnet “Kevad, suvi, sügis, talv… ja jälle kevad” jätkab Kim Ki-duk allegoorilist joont. “Samaaria tüdruk” kõneleb kahest neljateistaastasest koolitüdrukust, Yeo-Jinist (Kwak Ji-Min) ja Jae-Youngist (Seo Min-Jung). Nad on lahutamatud sõbratarid, nende sõprus arvatavasti ületab platoonilisuse. Tütarlaste salaunistuseks on sõita Euroopasse. Selleks on nad otsustanud korjata raha prostitutsiooniga.
Meestega magab Jae-Young. Yeo-Jinile on prostitueerimine ja mehed vastikud, kuid ta nõustub olema sõbratari kupeldaja ja mänedžer. Jae-Young usub, et vanemate meestega magades järgib ta kunagisi budistlikke pühi preestritare, kes viisid mehed valgustuseni läbi nirvaana oma jalge vahel.
Politsei korraldab haarangu. Jae-Young hüppab õnnetult aknast alla ja sureb.
Yeo-Jin süüdistab juhtunus ennast ja võtab ette lunastusteekonna: ta otsib üles sõbratari meeskliendid, pakub ennast, ei võta neilt raha ja maksab meestele tagasi nende raha, millega need sõbratarile tasusid. Kergus, millega neiu meestega magab, jätab mulje, nagu oleks ta seda ennegi teinud. Kes teab, võibolla mõtles režissöör, et tegemist on ühe ja sama isiku kahe poolusega?
Kuid Yeo-Jini isa, politseinik, avastab juhuslikult, millega tegeleb tema tütar. Tütrele ei ta ütle sõnagi, asub hoopis mehi jälitama ja peksma.
Tüdrukute mäng on küll kohmakas, kuid see pole realistlik ühiskonnakriitika. Ka pole siin üldse misogüünlust ja ehk see pani paljus naistest koosneva Berliini festivali žürii andma filmile Hõbekaru.
*
Samaariale ja samariitlasele on andnud tähenduse Jeesuse jutt ligimese nagu iseenda armastamisest (Luuka evangeelium, 10, 25–37). Teeröövlid peksid läbi ühe mehe. Sama teed tulnud preester läks mehest ringiga mööda. Piki sama teed tulnud samaarlane astus ligi, sidus haavad, valas neile õli ja veini, tõstis mehe muula selga ning kandis hoolt tema eest. Järgmisel hommikul maksis ta peremehele. Jeesus küsis: “Kes neist kolmest sinu arvates on saanud ligimeseks sellele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?”
Kim Ki-duk (s 1960), Korea tuntuim režissöör, läks 17aastaselt vabrikutööliseks, järgnes viis aastat sõjaväes ja kaks aastat kristliku kiriku juures vaimuliku kutseks valmistudes. Aastail 1990–92 elas kunstiüliõpilase ja tänavakunstnikuna Pariisis. Korraldas näitusi mitmes Euroopa riigis. Hakkas kirjutama stsenaariume, sai nende eest auhindu. Sõitis tagasi Koreasse ja debüteeris režissöörina (“Krokodill”, 1996). Kim Ki-duki tööd on festivalidel alati tähelepanu pälvinud. Tema väikese eelarvega filmid keskenduvad autsaideritele, filmides on äärmuslikke vägivaldseid stseene. Neid esitatakse aga väga stiliseeritud laadis. Kim Ki-duk väldib olustikulisust ja taotleb alati tugevat kujundlikkust.
Lavastanud 13 filmi, olnud ise ka nende stsenarist. Saanud festivalidel 19 auhinda, sh ka 2004. a PÖFFil Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhinna oma värskele tööle “Tühi maja”.
Viimane film “Aeg” (2006) käsitleb identiteediprobleeme, kujundiloomeks plastilised näooperatsioonid.
Lavastanud 13 filmi, olnud ise ka nende stsenarist. Saanud festivalidel 19 auhinda, sh ka 2004. a PÖFFil Eesti Filmiajakirjanike Ühingu auhinna oma värskele tööle “Tühi maja”.
Viimane film “Aeg” (2006) käsitleb identiteediprobleeme, kujundiloomeks plastilised näooperatsioonid.
