Liiga tuttav, et kosmosesse viia
Kosmofon “Kosmofon”
(Kosmose Puhvet)
Eesti kosmoseskene hetkeseis on päris kobe, meil on oma observatoorium, tähetargad ja uus põlvkond teadlasi püüab juba upitada orbiidile kodumaist päritolu satelliiti. Jätkuvalt püsivad meediahiti staatuses päikesepurje arendamine ja kaaluta oleku mõju uurimise edulugu. Need pole aga meie väikesel maalapil kaugeltki ainsad rinded, millel maailmaruumi saladustega jõudu katsutakse – kanderaketid on valmis pandud ka muusika vallas.
Proge- ja diskosõpradele toimub meil üritusi parasjagu, nii väikseid kui suuri, kuid arvukast publikust hoolimata on seni puudunud keskne artist, kelle ümber koonduda ja keda ümmardada. Kosmofoni püüe seda tühimikku täita on vägagi tänuväärt. Universumi anastamise kuldajastu poole kiikavas kergemuusikas toimub praegu väga palju huvitavat, sealt võtavad hoolega šnitti nii uued underground-hiphopi ja -dub’i koolkonnad kui ka peavoolu popmuusika tootjad – katel keeb täie auruga ning üha uued mutandid, keda ilmub iga päev nagu seeni pärast vihma, avaldavad aina pöörasemat ja ebamaisemat kraami. Seetõttu panebki mind Kosmofoni valitud suund nõutult õlgu kehitama, see ei ole trendikas sündiproge à la Thundercat ega ättitjuudiga retrofutu, nagu seda teeb Jonas Reinhardt, vaid plekksepast trummimasina saadetud instrumentaalne schwarzeneggeri jazz, kus poiste ramm ja tahtmine sõidavad pillidest teerullina üle. Kosmofoni kosmos ei ole kauge ja salapärane, ohtlikult mõistetamatu, oma lõpmatuses ammendamatu üllatuste allikas, vaid pelgalt nõukogudeaegne kahemõõtmeline tähekaart maakooli füüsikaklassi seinal.
Saundis puudub dünaamika, lood on üksluised ja kubisevad klišeedest ning lausa kisendavad vokaali või vähemalt elusa trummipartii järele. Teemad on aga paiguti väga head, näiteks 90ndate broken beat’i taaselustavas “Kosmosekajakates” või n-ö süvakosmose majakatest inspireeritud palas “Pulsar”, kuid kogu plaati saatev ruttamise meeleolu ei lase neil korralikult areneda ega mõjule pääseda. “Kosmofoni” liigendamatuse tõttu ei nimetaks ma seda päriselt albumiks, pigem senitehtud palade kogumikuks või liigse kärsituse sunnil prooviruumist enneaegu lavalaudadele astunud bändi demoplaadiks, millega suurem töö alles stuudios ees seisab. Nii võikski asjasse suhtuda. Poiste pead on veel allpool pilvi, aga kindlasti nad kasvavad veel. Tahtmist ju on? Seda mõnusamalt mõjub hetkeline sähvatus “Faceless Race”, kus kosmoserong kronksuva bassi saatel korraks rööbastelt maha pöörab ja ettejäävad planeedisüsteemid ainsa hetkega põrmuks kihutab. Jah, siin on õige hoog! Martyni viimaselt plaadilt oli see lugu puudu, Kosmofonil on üle. 4/10
