Liivlaste haldusreformist

Mõeldes kolleegile prof. Kalev Katusele (29.10.1955–11.06.2008)

Elu on elamist väärt, kui leiad sõpru, kellega maailma asju arutada. Viis aastat tagasi istusime Soome tuletõrjekooli direktoriga minu isatalu õuel ja arutasime, mida teha lagunenud vanade hoonetega. Järsku märkasin, et minu põhjamaa sõber on kuidagi väga kurb. Ta tahtis pingsalt teada, kas mul jätkub jaksu, et talu korda teha. Ega ta päriselt minu juttu uskunudki, sest oli ise pärit tänaseks välja surnud saamide külast. Tema isa oli olnud kodukülas kõigile vajalik korstnapühkija. Kuid omaaegne Soome regio­naal(reaal)poliitika oli viinud selleni, et saamide külad suretati välja. Esialgu pandi kohalik kool kinni, siis kadusid külast noored pered, siis kadusid töökohad, vanad surid ära ja seejärel lagunesid ka hooned. Kuna Soome on nii suur, siis Tampere ülikoolis sotsioloogiadoktori kraadi saanud kolleeg ei jaksanud käia kodukülas tühjaks jäänud hooneid putitamas. Nüüd pidi see küla täiesti maa pealt kadunud olema.

Pole inimest, pole probleemi, usuvad võõrad vallutatud alasid hallates. Kui sellist arusaama viljelda oma rahva suhtes, siis hiljem pole hävinut taastada enam võimalik. Seda tõestavad oma kurva kogemusega nii Norra kui ka Soome. Surnud alad ei ärka kergelt elule. Eestis on võimumehed elanud viimasel ajal palju rahulikumalt, sest pole enam varalahkunud ­professor Kalev Katust, kes näiteks viis aastat tagasi rõhutas: meie riik ei saa leppida perspektiiviga, et aastal 2050 elab Eestis vaid 700 000 – 750 000 ­inimest. “Arvan, et Eesti – nii nagu ka teised Euroopa riigid – ei saa endale lubada sellise rahvaarvu lähenemisega kaasuvat rahvastiku vanuskoostist. Seetõttu oletan, et riik ja rahvas võtab tervikuna midagi olulist ette ja seetõttu see arv nii väikeseks ei jää.” (EPL, 20. november 2004) Kalev Katus püüdis meile meelde tuletada, et meie esmane ülesanne on peatada väljasuremine.

Haldusreformi kaht strateegiat ei tohi segi ajada. Kui haldusreform vallutatud aladel on olnud territooriumi jagamine asehalduritele, siis oma rahva jaoks korraldatava haldusreformi sisu peaks olema tagada inimeste püsivalt elujõuline kooslus.

Kõigist hääbunud või hääbuvatest läänemeresoome rahvastest on liivlased meile kõige lähedasemad, ka oma ajaloo poolest. Ajalool ei ole nähtavasti aega kõigile õigust teha. See on iselaadi õhkkond, mida liivi külades võib tajuda – raugastunud rahvakillu paratamatusega leppiv, kuid eneseteadlik vastuminek rahvuslikule lõpule.

Riia linn tükeldas liivlaste asuala kaheks, selle õitsenguga käis kaasas liivlaste surumine üha sügavamasse orjusse, kirjutab Mati Hint (ttp://www.suri.ee/r/liivi/hint.html). Sama kordus pool tuhat aastat hiljem Peterburi asutamisel Soome lahte kaarena ümbritsenud soome hõimude keskele, kus tulemused olid samasugused. Orjastatud rahvaste kindlamaks vaoshoidmiseks ja eriti liivlaste lõplikuks allasurumiseks hakkasid maa uued isandad liivlaste aladele asustama latgaleid, semgaleid ja kurše, kellele ühtlasi anti majanduslikult soodsamad tingimused. On ootuspärane, et majanduslik teisejärgulisus soodustas halvustavat suhtumist liivlaste keelesse ja rahvakultuurisse. Veel tänapäeval kurdavad liivlased, kuidas nende keelt on varem nimetatud hobuse ja koera keeleks. Ehk poleks mõtet liivlaste saatust meenutadagi, kui Daugava kaldalt ei tuleks täna hirmutavaid majandusuudiseid. Vahel mõtled, et kas pole vallutajadki teinud samu vigu, mille abil nad ise kord ajaloos liivlastest jagu said.

Täna usaldame meiegi oma saatuse nagu liivlased inimestele, kes pursivad ehk mõnd võõrkeelt ja kes kuidagi libedamalt välismaalastega suhtlevad. Kuid alles siis, kui suured probleemid käes, hakkame ehk järele mõtlema, mida need meie volinikud ikka seal välismaal said meile kasulikku välja kaubelda, kui nad oma emakeeles ei osanud meile küll midagi arukat öelda.

Oleme “liivlaste märgiga” tähistatud rahvas ning meie rahvaarvu probleem ei lahene iseenesest. Ka ei saa arvestada suuremate maksudega riigile, kui üha vähemaks jääb neid, kellelt neid sisse nõuda.

Me oleme vahel väga rikkad. Nii saab Võrtsjärve-äärne Valma küla omada külavanemat, kes on olnud ka meie riigi põllumajandusminister. Jaan Leetsar on mures väljasurevate külade pärast.

Kui pole elujõulisi külasid, siis ei saa olla elujõulisi valdasid. Mida tähendab aga kohalik omavalitsus ilma rahvata? Ka meie kohaliku omavalitsuse ajalugu on kahjuks üha suurema riigipoolse kohalikku ellu sekkumise lugu. Paraku ei ole riik suutnud oma asjaajamises olla edukas meie eksistentsiaalprobleemide lahendamisel. Seetõttu Jaan Leetsar elukogenud mehena kurdab: “Praegu on üsna selge, et paljud maakondade tasemel lahendatavad küsimused on oma huve silmas pidades enda võimkonda haaranud riigiametnikud. Eeskätt nemad kirjutavad valmis seaduste eelnõude tekstid, mille sisu ja mõju kodanikele ei suuda erakonnad ega nende kontrolli all tegutsev Riigikogu enam ammu hoomata. Tundub, et ka valitsus ei suuda enam jälgida, kelle huvides ta tegelikult seadusi vastu võtab. Kas esiplaanil on Euroopa Liidu, välismaise kapitalisti või Eesti kodanike huvid? Sageli on ühe või teise seadusesätte taga ikkagi ka mingi kitsa ametnikegrupi isiklik huvi, nagu näiteks ehitusseaduses, looduskaitset reguleerivates riiklikes aktides ja kalapüügiseaduses. Nii ongi kodanikud võõrandunud võimust ja ametnikud kodanikest.” (Sakala, 19.3.09)

Sellist olukorda võib prognoositava kurva lõpu järgi nimetada ka “liivlaste haldusreformiks”. Kui ikka lapsed jäävad sündimata ja ka neid väheseid me ei suuda elujõulisena üles kasvatada ja meie endi tervena elatud eluaastad on nii napid, ei pruugi selline rahvas suuta oma riiki hoida.... Täna oleks meil vaja teada, mida teha siis, kui meie rahvastikuarv kahaneb nii väikeseks, nagu professor Kalev Katus 2004. aastal hoiatas. Praegused poliitikute rabelemised haldusreformiga sellele küsimusele mingit vastust paraku ei anna.