Linnateatri “Oodates Godot” lahkab meeste ja naiste suhteid
Näidendi “Oodates Godot´t” lavastaja Jaanus Rohumaa on ühest küljest Autorile, Beckettile, vastu vaielnud, teisest küljest Autori juhtnööre järginud. Nimelt on Beckett öelnud, et ta proovib kirjutada näitemängu, kus ei ole ühtegi näitlejat, on ainult tekst ning väitnud “Godot’” populaarsusele viidates, et näidendit on vääriti mõistetud: näidend olevat algusest peale püüdnud kõikvõimalikku määratlemist, tähenduste juurde mõtlemist, vältida. Rohumaa “Godot” Linnateatris on vägagi näitlejakeskne ning ei saa ta läbi ka tähendusteta. Samas on Beckett avaldanud lootust, et “Godot’st” tuleb üks lõbus ja kergestimõistetav näitemäng. Sellele viimasele soovile on Rohumaa, kas teadlikult või mitte, vastu tulnud. Linnateatri laval on kas just kergestimõistetav, aga omamoodi rõõmsa nukrusega esitatud näitemäng.
Becketti näidendi ja selle lavastuse puhta lehena vastuvõtt tundub võimatu, kuna teksti on korduvalt loetud, analüüsitud, lavastusi nähtud. Emotsionaalne vastuvõtt on juba varem toimunud. Vaadates tekib teatud distants, jälgisin huviga, kuidas näidend lavale on toodud. Loomulikult ei saa siinjuures üle ega ümber näitlejatest ja nende valikuprintsiibist. See, et nelja meestegelase asemel on laval kaks meest ja kaks naist, on ilmselgelt tähenduslik. Selline valik lähendas ja konkretiseeris teksti, vähendamata siiski selle abstraktset mõõdet. Laval toimuvat võib vaadelda ühiskonna mudelina, lisandub aktuaalne soorollide temaatika. Estragon (Anu Lamp) ja Vladimir (Ain Lutsepp) ehk Gogo ja Didi on terve igaviku vähem või rohkem koos olnud paar, nende jaoks on kõik juba kunagi olnud ja kogetud. Pozzo (Külli Teetamm) ja Lucky (Andres Raag) saavad kaasaegses maailmas levima hakanud klišeeliku tähenduse: tuhvlialune mees ja võimukas karjäärinaine.
Külli Teetamm on esimeses vaatuses pea äratundmatu mitte niivõrd kauni kostüümi ja grimmi tõttu, vaid võrreldes Teetamme eelnevate, valdavalt malbete rollidega, on Pozzo midagi täiesti teistsugust. Pozzo eristub teravalt teistest tegelastest. Seda on rõhutatud nii rollijoonisega (ta on väga liikuv, kogu lava täitev) kui kunstnikutööga (Aime Unt). Pozzo kuulub ilmselgelt kõrgklassi, märksõnaks saab esteetilisus, mida rõhutatakse just kostüümiga. Teetamme Pozzo langeb küll nö ansamblist välja, aga mitte häirivalt, sest lavastaja taotluslik vastandus jõuab publikuni.
Kõiki näitlejaid, ent eriti just Gogot, iseloomustab iroonilisus ning väike distantseeritus tegevusest. Didi ja Gogo puhul saab oluliseks väljendusvahendiks miimika, Anu Lambi tühjusesse vaatavad ja kohati iroonitsevad ilmed on vaimustavad.
Lavastus on üllatavalt ekspressiivne ja energiline. Koomilisi noote ilmub rohkem, kui traagilisi, aga just koomilisusega rõhutatakse omakorda olemise valu. Vastandid rõhutavad vastastikku teineteist. Samas ei saa kuidagi väita, et “Oodates Godot’d” on nüüd eesti laval naljatükiks pööratud. Lavastaja võtab asja tõsiselt, huumori rohkus ei välista seda sugugi.
