NELIKÜMMEND AASTAT VARJUL OLNUD SALADUSI KAEVAMAS: Noomi Rapace, Michael Nykvist. ---

Rootsi viimase aastakümne suurim kirjandus-sensatsioon, ajakirjaniku ja kirjaniku Stieg Larssoni (1954–2004) postuumselt ilmunud “Millenniumi”-sari on praegu kõneaineks nii raamatuna kui filmina.

Romaanitriloogia kõik osad on eesti keeles ilmunud, ekraniseeringu esimene jagu jõudis just Artisesse ja lähiajal saabuvad sinna ka kaks järgmist filmi.

“Lohetätoveeringuga tüdruku” puhul tuleb tunnistada, et nii raamat kui film on üsna õnnestunud ja tänu sellele ka publikumenukad. Kui raamat on paks nagu tellis, siis kinoversioonis on hoolimata tema pea kahe ja poole tunnisest pikkusest arusaadavatel põhjustel paljud detailid ja tegevusliinid kõrvale jäetud, säilitades siiski süžee ja tegelaste põhiolemuse. Tekst on kirjutatud ladusalt ja põnevalt nagu korralikule krimkale kohane (siin oleks vist sobilik kasutada sõna grishamlik), lisaks hästi jooksvale loole on siin ka tähelepanekuid meedia telgitagustest ja uuriva ajakirjaniku eetilistest dilemmadest, samuti praegu Eestiski aktuaalsest allikakaitse probleemist. Kui raamat kaldub veidi enam fantastikasse, olles eriti lõpuosas ebausutav, siis kinoversioon jääb viisakalt realistliku thrilleri piiridesse – võib isegi öelda, et see on tavaline ootuspärane põnevik, mille tõstab sadadest teistest omasugustest kõrgemale peategelaste hea mäng kombinatsioonis detailselt kujutatud vägivallaga. Ajakirjanik Mikael Bomkvisti kehastab Michael Nykvist, häkkerist biseksuaalset gooti-beibe Lisbeth Salanderit aga Noomi Rapace (Lisbethi karakteri kujundamisel inspireeris Larssonit muide ei keegi muu kui Pipi Pikksukk), mõlemad peaosalised on sümpaatsed ja karismaatilised. Teoste rootsikeelne pealkiri “Mehed, kes vihkavad naisi” oleks ehk isegi kohasem tõlge olnud kui “Lohetähoveeringuga tüdruk”, kuna meeste vägivald naiste vastu on siin üks keskseid teemasid. Õnneks pole see lahendatud niuksuvat naist ohvri rolli jättes ja maikas higist meest teda päästma saates – täiskasvanud Pipi võtab ohjad enda kätte ja lööb korra majja nii, et verd ja tatti lendab.

Pärast raamatul põhinevat filmi küsitakse alati: kas oli parem kui raamat? Keeruline küsimus, sest kahte kunstiliiki on raske võrrelda, kuigi sisuliselt on mõlemad jutustused, millel on algus ja lõpp.

Kirjandusliku teksti ülekandmine filmikeelde on suur ja keeruline teema, mille üle on murdnud päid ajuhiiglased Sergei Eisensteinist ja André Bazinist Juri Lotmani ja Peeter Toropini, rääkimata kõigist üliõpilastest ja filmiuurijatest, keda see teema on läbi aegade erutanud. Laiemalt vaadates on ju raamatutest rohkemal või vähemal määral inspireeritud filme (biograafiatest näidendite ja koomiksiteni, Shakespeare on ju näiteks üks maailma populaarsemaid stsenariste) peaaegu samapalju kui originaalstsenaariumidel põhinevaid. Kuigi kirjandust peetakse “kõrgemaks” kunstiliigiks, on film võimsam meedium, ta jõuab suurema arvu inimesteni, tema käsutuses on lisaks sõnale ka pilt ja muusika, lisaks veel muud efektid (3D, 4D jne). Raamatu eelis on aga kujutlusvõimele piiramatu mängumaa jätmine, film oma fikseerituses võib pettumuse valmistada. (pole kindel, kas Saatana ballile lendavat Margaritat on üldse vaja näha või piisab lugemisest ja kujutlemisest). Samuti on filmi jaoks vaja kirjandusteost mehiselt kärpida (keskmine romaan on tekstimahu poolest keskmisest stsenaariumist umbes neli korda pikem), seega veedab lugeja raamatuga koos rohkem aega ja filmist jääb palju olulist kõrvale – siit tulenevad mitmed lihtsustused, mille tagajärg on tihti näiteks puudused karakterite arengus. Torop on muide kirjutanud, et pole põhimõtteliselt oluline, kas stsenaarium on loodud kirjandusteose põhjal või on stsenarist selle ise välja mõtelnud, kuna ka filmi puhul on alguses ikkagi sõna, kuigi filmilikku nägemisviisi jäädvustav. (TMK 5/1989)

Arvestades, kui vähe tänapäeval loetakse, vaadeldakse paljusid filme iseseisvate teostena, originaali lugemisega kaasnevat kaksikteksti efekti sageli ei teki. Küll aga ei kehti see väide viimasel kümnendil toimunud ülipopulaarse ajaviitekirjanduse ekraniseerimise buumi kohta: “Sõrmuste isanda” triloogia, “Harry Potterid”, “Bridget Jonesi päevikud” (kolmas on valmimas), “Da Vinci kood” ning “Inglid ja deemonid” jne – kergete ja lobedate teoste filmiks vorpimine on megaäri. Samamoodi toimib ka “Lohetätoveeringuga tüdruk”: bestselleri hiigeledu on filmi menu üks garantiisid ja kuna tegu on suhteliselt lihtsa ja lihtsameelse lugemisega, ei tunne ka filmi vaatajad, et kinoversioon oleks midagi väga olulist välja jätnud – juba raamatut lugedes on selge, et sellest saaks hea filmi. Arvata võib, et ka teksti kirjapanijat inspireerisid nähtud thrillerid, mis ta vaimusilmas jooksid (filmil põhineval raamatul põhinev film on päris intrigeeriv konstruktsioon).

“Lohetätoveeringuga tüdruku” vaatajad saavad oma pretensioonitu põnevuse laksu kiiresti ja turvaliselt kätte, aga selle kinoversiooni kiituseks tuleb öelda, et erinevalt näiteks Dan Browni või J.K. Rowlingu teostel põhinevatest filmidest ei peeta siinkohal vaatajat täiesti ilma mõtlemis- ja analüüsivõimeta olenditeks, mis on juba suur pluss, arvestades, kui opakaid filme ikka maailmas vahel tehakse. Käivad kuulujutud, et Hollywood planeerib “Lohetätoveeringuga tüdrukust” oma versiooni, eks siis näeb, kuidas Tom Hanks kuskil Rootsi väikelinnas koos Angelina Jolie’ga mõrvaloo lahendab, filmi lõpus nad abielluvad ja kurjast goodist saab hell pereema, kelle seiklustest valmib seitse vahvat järjefilmi.



“Lohetätoveeringuga tüdruk”

Rootsi/Taani/Saksamaa 2009.

Tallinnas Artises 22. jaanuarist.

undefined

undefined